neljapäev, 21. september 2017

Suvikõrvitsapärg peekoni ja gremolataga

Minu selle aasta üllatus aias on kollane suvikõrvits. Arvasin millegipärast varem, et kollane ja roheline suvikõrvits erinevad teineteisest vaid värvi poolest, aga tegelikult on need täiesti erineva tekstuuriga viljad. Kollane suvikõrvits on oluliselt tugevakoelisem ja ei lähe küpsetades lödiks ning ka maitse alatoon on teistsugune kui rohelisel. Kollane suvikõrvits meenutab oma tekstuurilt veidi spagetikõrvitsat. Spagetikõrvitsast olen kunagi kirjutanud, aga mul on sellest üks uus lemmikretsept ja kui ma selle kunagi suudan isuärataval kujul pildile saada (seni pole õnnestunud), siis jagan seda retsepti hea meelega ka blogis.

Aga tagasi kollase suvikõrvitsa juurde. Olen avastanud, et imekombel maitseb kollane suvikõrvits neile (meessoost inimestele), kes muidu suvikõrvitsast midagi kuulda ei taha. Kuna mul on aias oma kollase suvikõrvitsa taim, mis toodab pidevalt uusi vilju, siis olen päris palju imepisikesi, umbes 50-70 grammiseid vilju ära korjanud, need keskelt pooleks lõiganud ja grillil valmistanud. Grillituna ja just imetillukesena on kollased suvikõrvitsad liha või kala kõrvale söömiseks või soojade salatite valmistamiseks imehead.

Selle peekoniga retsepti ja teostuse idee leidsin aga Nami-Namist ja kohandasin seda veidi. Korjasin koos suvikõrvitsaga aiast just paprikaid ja maitserohelist ning kuidagi iseeneslikult tekkis mõte, et ma tahan selle suvikõrvitsa-peekonipärja peale lisada veel maitseköögiviljadest segu. Tegu on põhimõtteliselt Milaano piirkonna maitsesegu gremolataga, oleneb, mida selle koostisesse kuuluvaks lugeda.


Suvikõrvitsapärja tegemiseks (3-le inimesele) läheb vaja:
1 kollane suvikõrvits (ca 300-350 g)
2 pakki (kokku 240 g) suitsupeekonit (mina kasutasin Oskari E-vaba suitsupeekonit)
ca 40 g paprikat
1 suurem küüslauguküüs
poole sidruni koor
peterselli
tüümiani
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart
veidi oliiviõli
ca 20 g parmesani (või muud meelepärast juustu)

Viiluta kollane suvikõrvits umbes 3 mm viiludena, aga ära suvikõrvitsat päris põhjani läbi lõika. Selleks pane suvikõrvits näiteks kahe sushipulga vahele, siis ei lähe nuga lõigates päris põhjani välja. Aga saab ettevaatlikult lõigates ka ilma pulkade abita.

Viiluta ka peekon umbes nii suurelt, et tükid mahuksid viilutatud suvikõrvitsa pragudesse. Prae peekoniviile mõlemalt poolt pannil kergelt, tõsta köögipaberile nõrguma ning seejärel pane peekonilõigud viilutatud suvikõrvitsa vahele. Pärja kuju moodustub iseenesest, kui toppida peekoniviile suvikõrvitsa valele; kasutasin täiesti sirget suvikõrvitsat, mis hakkas keerduma. Maitsesta suvikõrvits pealt soola ja pipraga, nirista peale veidi oliiviõli ning küpseta 180-kraadises ahjus 10 min.


Küpsemise ajal haki peenikeselt paprika ja küüslauk, lisa maitseks tüümianit, peteselli ja sidrunikoort. Tõsta suvikõrvits ahjust välja, lisa maitsesegu suvikõrvitsa peale ja küpseta veel ca 10 minutit. Paar minutit enne ahjust välja võtmist lisa ka juust.

reede, 15. september 2017

Kalepesto (suvikõrvitsa)spagettidega

Kuulsin raadiost, kui räägiti köögiviljade söömise kampaaniast, mida korratakse igal sügisel, nagu ilmselt paljud on tähele pannud. Statistika näitab, et tegelikult söövad kõik vanusegrupid vähem puu- ja köögivilju kui oleks päevane soovitatav kogus (5 peotäit) ning vähese söömise taga on sageli just oskamatus neid puu- ja eriti just köögivilju kuidagi maitsvaks toiduks vormida.

Ma ei tea, kui palju mõjutavad suurele auditooriumile suunatud tervisekampaaniad reaalselt inimeste tervisekäitumist, sest inimene peab otsuse oma käitumise muutmisest võtma vastu eelkõige enda sees ja selleks peab olema mingi sisemine motivatsioon. Aga mind pani mõtlema just see tahk uuringust, et köögivilju ei osata kuidagi süüa (kõigile ei meeldi toorest porgandit või kaalikat ragistada).

Kas mina söön 5 portsjonit puu- ja köögivilja päevas? Kui aus olla, siis ma ei tea. Ma ei jälgi kindlasti portsjoneid, palju ma köögi- või puuvilju söön, mulle lihtsalt ei istu selline detailne arvepidamine, aga olenemata kampaaniatest või aastaaegadest proovin ma alati toitudesse lisada köögivilju ning sageli mõne teise komponendi arvelt. Nii ka selles toidus on osa tärkliserikastest spagettidest asendatud hoopis suvikõrvitsaspagettidega ning kastmeks on sellel toidul samuti taimne pesto. Kale- ehk lehtkapsapesto idee leidsin tegelikult Facebooki seinalt, mis vist oli üks Jamie Oliveri retsept, aga ma keerasin oma jaoks vinti veidi peale ja asendasin osad spagetid suvikõrvitsatega. Kes on samal lainel, teeb järgi ☺

Kale- ehk lehtkapsapesto (2-3-le):
150 g kale lehti (+ veidi kale keeduvett)
ca 40 g parmesani juustu
0,5 dl oliiviõli
meresoola
1 küüslauguküüs

Serveerimiseks:
1 väike suvikõrvits (ca 200 g)
100 g spagette
parmesani juustu
soovi korral peale veel röstitud pistaatsia- või sarapuupähkleid)

Pane kale keeva vette ning keeda ca 1 minut. Tõsta kale blenderisse (jäta vesi potti alles ja pane sinna samasse vette keema spagetid), lisa blenderisse ka küüslauk, parmesani juust, oliiviõli, veidi soola ja ka veidi kale keeduvett potist. Blenderda mass ühtlaseks pestoks.

Kui on võimalus suvikõrvitsatest spiraale teha (minul on selleks Kitchen Aidi mikseri lisavidin, aga neid masinaid on ka mehaanilisi) ja on soov osa tärkliserikastest spagettidest asendada suvikõrvitsaspagettidega, siis selles toidus on suvikõrvitsaspagetid omal kohal.

Valmista suvikõrvitsaspagetid, pane need kuuma mittenakkuvasse potti, lisa veidi oliiviõli ja meresoola ning lisa kohe ka keedetud spagetid. Sega ja kuumuta umbes minut ning seejärel kalla peale kalepesto. Sega spagetid pestoga kokku ning tõsta toit kaussidesse. Riivi peale veel parmesani juustu ning soovi korral lisa ka röstitud pistaatsia- või sarapuupähkleid.

neljapäev, 7. september 2017

Ahjupeedi ja punase sibula salat punase kinoaga

Sügis on käes, pole kahtlust. Muutuvad ilmad, muutub ka toidulaud. Sügisesed salatid on muutunud tummisemaks ning täidavad ka korralikult kõhtu.

Selles sügiseses salatis on koos sügavad värvid ja sügavad maitsed. Tegelikult on kõik selles salatis sügavpunane – peet, sibul ja ka kinoa. Punane kinoa on kollasest maitseküllasem, rohkem pähkline, ja on ka oluliselt tugevama tekstuuriga, mistõttu sobib ideaalselt just salatitesse. Feta juust või mõni muu pehmem kitsejuust on samuti sellesse salatisse kui loodud.


Vaja läheb (4-6-le):
4 ahjus küpsetatud peeti
2 ahjus küpsetatud punast sibulat
1 dl punast kinoad (kuivainena)
peotäis rukolat 
ca 3 tl kappareid
ca 200 g feta juustu

Kaste:
oliiviõli 
sidrunimahla
mett 
teralist sinepit

Paki koorimata peedid ja punased sibulad igaüks eraldi fooliumisse. Võimalusel vali sama suurusega ja pigem väiksemad viljad, siis on küpsetamisaeg kõigil sama. Laota pakikesed ahjuplaadile ja küpseta peete ja sibulaid 200-kraadises ahjus olenevalt viljade suurusest ca 45-60 min (kontrolli vahepeal hambatikuga peedi küpsust). Kuna salati jaoks on vaja jahtunud peete ja sibulaid, siis küpsetamise võib teha ka päev varem; ajaliselt on see küll pikk, kuid töömaht on olematu ning viljad võib küpsema jätta muude tegevuste kõrvalt.

Keeda valmis ka punane kinoa (samuti võib varem valmistada). Keeda kinoad pakendil toodud juhendist pigem mõni minut isegi vähem, (umbes 13 min) lisa keeduvette ka soola.

Kui kõik komponendid küpsetatud-jahutatud, koori peedid ja sibulad ning lõika õhukesteks viiludeks. Laota need taldrikule, lisa ka keedetud kinoa ja rukolalehed ning puista salatile kappareid. Peale lisa feta juustu. Salatikastmeks pane väikesesse purki oliiviõli (2/3), sidrunimahl (1/3), veidi vedelat mett ning umbes 1 tl seemnetega sinepit. Loksuta salatikaste kaanega suletud purgis segamini ning nirista salatile. Soovi korral purusta salatile ka pipart, aga soola pole vaja, kuna feta ja kapparid on juba soolased.

teisipäev, 22. august 2017

Suvikõrvitsakotletid

Kuigi suvearmastajatele on see suvi praktiliselt olematu olnud, siis aiasaaduste kasvatamiseks on selline jahe ja vihmane suvi sobinud hästi. Praegu, augusti lõpus, lokkab kõik aias ning praktiliselt iga toidukorra eel käin ringi aias ja korjan saadusi. Hommikul päikesesoojad tomatid leival või värskeltkorjatud marjad jogurti peal, lõunaks saab tomateid, kurke, porgandeid, peete, ube, herneid, kale, maitserohelist, aga loomulikult ka suvikõrvitsat, mida toodavad enneolematul kiirusel kolm taime, mis mul peenras kasvavad. Lihtsalt müstiline, kui kiiresti võib suvikõrvits ühe ööpäevaga kasvada! Ma proovin ikka neid suuruse mõttes mitte käest ära lasta, näiteks grillimiseks korjan hunniku selliseid väikeseid, umbes avamaakurgi mõõtu vilju, salatiks ja suvikõrvitsanuudliteks samuti peenikesi ja sihvakaid. Igal juhul on suvikõrvitsatoidud meil praegu väga sageli menüüs.

Viimased paar nädalat olen taga ajanud häid suvikõrvitsakotlette. Minu puhul tähendab see pidevat katsetamist erinevate maitsekooslustega ja tehnikatega.
Lõpuks olen ma rahul ja jagan hea meelega ka retsepti, mille tunnistasin parimaks.

Eesmärgiks oli saada võimalikult vähe töödeldud suvikõrvitsakotletid, kus sees on suvikõrvitsa maitse ja tekstuur veel tuntav. Proovisin nii munaga (ei hoia tainast rohkem koos, aga tekitab vormiroa maitse) kui munata versiooni, proovisin lisada erinevaid maitseid (nt tüümian – liiga tugev ja häiriv), aga minu jaoks osutus parimaks versiooniks ilma munata ja ilma lisamaitseteta versioon. Kuna suvikõrvits on ise hästi vesine, siis panin sellele toeks veidi kartulit ning lisasin ka parmesani juustu. Need sobisid hästi.

Suvikõrvitsakotletid (15 tk):
1 mõõdukas suuruses suvikõrvits (ca 300 g)
1 keskmine kartul (ca 150 g)
ca 90 g parmesani juustu
1/4 tl meresoola
3 sl õli + õli praadimiseks
3 sl nisujahu ja/või kinoahelbeid (müüakse lahtisena Biomarketis ja pakendatult Rimis)

Serveerimiseks värsket rohelist vabal valikul otse peenrast ja kiire Jaapani majonees:
1 sl majoneesi
½ tl teravat tšillikastet
1 tl sojakastet

Riivi suvikõrvits, kartul ja parmesani juust võimalikult jämeda riiviga. Pane kõik riivitud toiduained ühte kaussi, lisa õli ja sool ning sega läbi. Tegutse edasi kiiresti, kuna nii suvikõrvits kui ka kartul hakkavad seistes vedelikku eraldama.

Puista taldrikule jahu ja/või kinoahlebeid ning tõsta peoga kausist kotletisegu jahusse. Koos see tainas ei seisa, seega proovi kuidagi sõrmede vahel keerata pätsikese üks ja teine külg, et see saaks kergelt jahuseks.

Tõsta jahu sisse kaetud pätsikesed õliga kaetud kuumale pannile ning prae suvikõrvitsakotlette mõlemalt poolt umbes 3 minutit.

Mina serveerisin suvikõrvitsakotletid roheliseseguga otse peenrast (till, rukola, kress-salat, spinat) ning juurde tegin veidi kiirkorras valmivat Jaapani majoneesi. Jaapani majoneesi tarvis võta 1 sl majoneesi ja sega selle sisse ½ tl teravat tšillikastet ning 1 tl sojakastet.

kolmapäev, 2. august 2017

Safranikollane lillkapsa püreesupp kukeseente ja röstitud lillkapsaga

Praegu on kohaliku tooraine kättesaadavuse tippaeg ning kõike seda kohalikku ja värsket lausa kutsub tarbima, kui turul või koduaias ringi jalutada. Kodumaised lillkapsad on praegu värskuse tipul ning neid leiab turult erinevas suuruses ja ka mitmes värvitoonis.

Hea viis süüa korraga erinevaid köögivilju on püreesupid. Lillkapsas on selle püreesupi peategelane. See annab põhimassi supile ning on röstitud kujul ühes kukeseentega ka supi peal.

Mulle meeldivad püreesupid alati koos tahkema lisandiga; ilma selleta tunduvad püreesupid liiga beebitoidud. Lisanditega annab aga alati vastavalt maitsele mängida. Kel kukeseened lemmikute hulka ei kuulu, siis vana hea traditsiooniline peekon sobib samuti selle supi peale.

Lillkapsasupp (4-le):
1 lillkapsas (ca 500 g)
2 porgandit
4 kartulit
4 küüslauguküünt
1 sl võid või õli
2 x näpuotsaga safranit
ca 500-700 ml kanapuljongit
ca 70 g parmesani juustu
soola
pipart
tšillihelbeid

Peale:
röstitud vürtsikat lillkapsast
võis praetud kukeseeni
kale ja/või murulauku
musta pipart


Tükelda lillkapsas. Kiireim viis selleks on terve lillkapsas lihtsalt suure noaga õhukeselt viilutada. Lillkapsa keskmisest osast saab siis ka efektseid lillkapsalaaste, mis lähevad ahju röstimisse ja hiljem supi peale. Vali supi peale minevad lillkapsalaastud (ca 100 g) ning pane need ahjuplaadile. Piserda laastud pealt oliiviõliga ning puista ka veidi soola, tšillihelbeid ja musta pipart. Küpseata lillkapsalaaste 200-kraadises ahjus umbes 10-15 minutit, kuni lillkapsas hakkab kergelt pruunistuma.

Seejärel puhasta ja tükelda porgand, kartul ja küüslauk; tükeldusaste ei mängi rolli, kuna hiljem läheb kogu mass püreestamisele. Kuumuta pott, pane sinna või sulama (aga ära pruunista) ning lisa tükeldatud porgand, kartul, küüslauk ja ülejäänud lillkapsas. Rösti köögivilju potis umbes 3-5 minutit ning sega pidevalt. Seejärel kalla köögiviljadele peale kuumutatud puljong, et see kataks kergelt köögivilju. Sobib hästi kana- või köögiviljapuljong ning kes ise puljongit keeta ei viitsi, siis kodumaine Food Studio kotti pakendatud pikalt keedetud sügava maitsega puljongid on kiire ja maitsev lahendus. Asja ajab ära ka ökoloogiline (ilma naatriumglutamaadita) puljongikuubik. Lisa nüüd potti ka paar näpuotsatäit safranit – see annab supile kollase värvuse ning annab mõnusa kergelt safranise maitsenüansi.

Keeda suppi umbes veerand tundi, kuni köögiviljad on pehmenenud. Püreesta supp sau- või kannmikseriga ja sega supi sisse riivitud parmesani juust.

Supi keemise ajal prae kukeseened kergelt võis (ca 4-5 min) ja lisa veidi soola.

Valmis supp jaga kaussidesse ning pane iga supi peale röstitud lillkapsalaastud ning praetud kukeseened ja jahvata veskist musta pipart. Haki supi peale ka murulauku või veidi kuumuses närtsitatud kale lehti (lisa viimasel minutil pannile kukeseente juurde).

kolmapäev, 19. juuli 2017

Suvine roheline salat

Jagan ühe lihtsa suvise rohelise salati retsepti, mis sobib hästi näiteks grillitud toitude kõrvale. Salatis on mitmeid erinevaid salatisorte, millest nt rukola ja kress-salat on kergelt sinepise maitsega ja muudavad salati maitseküllaseks. Värskelt peenralt korjatud till annab aga ehedat suvist maitset.

Koguseid sel korral ei anna, need tuleb kohandada ise vastavalt sööjate arvule ja ega salatit saagi tegelikult ju kuidagi valesti teha, isegi, kui proportsioone muuta. Peaasi, et kõik on võimalikult värske ja salat on valmistatud vahetult enne söömist.


Suvine roheline salat:
tugevakoelist salatit (nt Rooma salatit)
õrna tekstuuriga maitserikast salatit (nt kress-salatit ja/või rukolat)
tilli
kurki
avokaadot (kui leidub poes ilusaid)

Peale puistamiseks:
päevalilleseemneid
kõrvitsaseemneid

Salatikaste:
2 osa külpressitud oliiviõli
1 osa sidrunimahla
mett või agaavisiirupit (või veidi aprikoosimoosi)
näpuotsaga meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart

Rebi või lõigu erinevad salatilehed ja till kaussi. Haki kurk suupärasteks tükkideks ning viiluta ka avokaado; lisa salatile.

Rösti päevalilleseemneid ja kõrvitsaseemneid kergelt pannil või ahjus (ära pruunista), et maitsed avaneksid.

Kastmeid on imelihtne teha väikeses purgis – lihtsalt pane kõik komponendid purki, sule kaanega ja raputa ühtlaseks. Kalla kaste salatile vahetult enne serveerimist ning lisa salatile ka röstitud seemned.

kolmapäev, 5. juuli 2017

Aprikoosimoos

Omakeedetud aprikoosimoos on väga maitseküllane ja intensiivne ja näeb välja justkui oleks päikeseline suvi kinni püütud ja talveks purki pistetud. Kes maitsta saab, see on võlutud; see on korduvalt järgi proovitud viimase nädala jooksul. Tasub keeta kohe rohkem ja nautida ka juba suvel, mitte vaid talveks varuda.

Aprikoosimoos sobib söömiseks traditsiooniliselt pannkookidega, aga ka plaadikookide tegemiseks on see väga hea. Minu lemmik on aprikoosimoos aga maitsestamata jogurti kaaslasena ning seetõttu eelistan jätta moosi sisse suuremad viljaliha tükid. Kindlasti sobib aprikoosimoos ka vaniljejäätisega ning isegi õli baasil tehtud salatikastmesse võib (mee asemel) poetada lusikatäie aprikoosimoosi.



Ma ei ole tegelikult eriline moosikeetja ega ka üldse mooside tarbija. Enamik marju panen ma tervena sügavkülma, väga vähe teen toormoose. See suhkrukogus, mis mooside sisse keedetakse, on ikka hirmuäratavalt suur. Traditsiooniline kogus on 1 kg marjade kohta pool kilo suhkrut. Mina vähendasin aprikoosimoosi keetes suhkru kogust veel poole võrra ja moos on ikka magus.

Aga põhjus, miks ma aprikoosidest üldse moosi keetma asusin on see, et aprikoosi maitseomadusi saab kuumtöödeldes suurepäraselt väärindada. Võib-olla teen ma liiga, aga minu arvates on aprikoos muidu niisama süües selline omadusteta vili. Aprikoose ma niisama söömiseks eriti ei osta, sest näiteks nektariinid ja virsikud on oluliselt mahlasemad ja maitseküllasemad.

Aga mõned viljad omandavadki iseloomu just kuumtöödeldes, st toorena süües on nende maitseomadused pigem õlgu kehitama panevad. Marjadest on sellised minu arvates murakas, põldmari ja isegi ka mustsõstar. Puuviljadest aga see sama aprikoos.

Peale selle, et aprikoosimoos maitseb taevalikult, on see ka (vähemalt praegu) kõige odavam vili, millest moosi keeta. Eelmisel nädalal müüdi ideaalses olekus aprikoose Balti Jaama turul lausa 1 €/kg. Tarbijale loomulikult positiivne, aga see hind tekitab küsimusi, kuna tundub absurdne, et selle hinna sisse mahub aprikoosiistanduse omaniku tulu, töötajate palgad, transport, mitmete vahendajate oma osa ja lõpuks ka turumüüja kasum.

Kui ma turul juba kolmandat kotti aprikoosi täis ladusin, küsis minu taga järjekorras seisev naine, et mida ma nendega ette võtta kavatsen. Kuuldes, et hakkan moosi keetma, ladus ka tema endale kolm suurt kotitäit aprikoose.

Vaja läheb:
1 kg aprikoose
250-300 g suhkrut (olenevalt viljade küpsusastmest)


Poolita aprikoosid ning eemalda neist kivid. Lõika aprikoosid 4-6-ks tükiks ning pane tükid potti. Lisa potti kohe ka suhkur ning  kuumuta pliidil, kuni aprikoosidest hakkab eralduma vedelikku ja suhkur hakkab sulama. Sega selles etapis, et moos põhja ei kõrbeks. Kui vedelikku on piisavalt tekkinud, jäta moos madalale kuumusele vaikselt keema ning eemalda aeg-ajalt pealt heledat vahtu. Keeda moosi 25-40 minutit. Keetmisaeg sõltub sellest, kui küpsed on viljad (mida küpsemad, seda vähem vajavad) ning ka sellest, kui intensiivse maitsega moosi keetja soovib (mida kauem, seda intensiivsem).

Olen keetnud juba mitu laari aprikoosimoosi ning katsetanud erinevaid keetmisaegu ja ka suhkrukoguseid. Kui on küpsemad viljad, siis piisab ka 250 g-st suhkrust 1 kg viljade kohta, aga kui veidi tooremad, siis läheb suhkrut ka rohkem.

Tasub ka üle korrata, et enne moosi purki panekut tuleb purgid ja kaaned väga hoolikalt pesta ja steriliseerida kas ahjus või keeva vett peale kallates. See tagab mooside säilivuse. Samuti ei tohi kunagi moosi keetes panna moosi sisse tagasi suust läbi käinud lusikat. Iga maitseproov käib ainult puhta lusikaga. Kui moos purkides ja kaanetatud, võib purke esmalt hoida pea alaspidi, kuna kuum moos hävitab ka kaantelt kõik bakterid.

kolmapäev, 28. juuni 2017

Sõrnikud

Sõrnikud ehk kohupiimapannkoogid on meie peres laual üsna sageli olenemata aastaajast ja ka kellaajast. Enamasti süüakse sõrnikud hommikusöögiks, kuid me valmistame neid vahel kiireks ampsuks ka lõunal või isegi õhtul. Tervise seisukohalt on rohkelt valku sisaldavad sõrnikud parim versioon erinevatest pannkookidest ning see konkreetne retsept on ka suhkruvaba.

Mul on kujunenud ka kindel lemmikversioon sõrnikutest – sõrnikud rosinate ja meega. Samuti olen jäänud pikalt kasutama kindla tootja ricottat, mis annab sõrnikutele mõnusa kergelt teralise tekstuuri. Kunagi tegin sõrnikuid ka kohupiimaga, kuid enamik kohupiimasid on liiga kreemjad ja sageli ei olnud tulemus oodatav. Seevastu vadakust valmistatud ricottaga õnnestuvad sõrnikud alati.

Kuna mulle maitsevad sõrnikud üle kõige just meega (eriti just värske vedela meega), olen ajapikku aru saanud, et sõrnikutainasse suhkru lisamine on täiesti üleliigne. Nii valmistangi ma sõrnikuid ilma suhkruta, kuna mesi on ju iseenesest väga magus ja ka rosinad sõrnikute sees lisavad magusust.

Sõrnikute küpsusaste on rohkem maitse küsimus, aga mulle meeldib, kui kohupiimapannkoogid ei ole liigselt pruunistatud, vaid jäävad kuldseks. Nii kollast värvi on need konkreetsed sõrnikud ka seetõttu, kuna on valmistatud suvel vabalt väljas ringiliikuva kana munast. Pildil olevad sõrnikud küpsetas mu 11-aastane tütar, kes on väga tundlik ja nõudlik erinevate pannkoogiliste värvi ja küpsusastme suhtes ning on omandanud õiged töövõtted perfektse tulemuse saavutamiseks.

7-8 sõrnikut:
200 g ricottat (mina kastutan Piimameister Otto ricottat)
1 vabaltpeetava kana muna
40-50 g (2 väikese kuhjaga sl) nisujahu + veidi jahu sõrnikute veeretamiseks
ca 30 g rosinaid

Praadimiseks:
õli

Peale:
mett ja marju

Pane kaussi muna ja klopi see kergelt lahti. Lisa ricotta ja sega munaga kokku. Seejärel lisa nisujahu ja sega tainas lusikaga ühtlaseks massiks. Pese rosinad sõelal ning lisa ka need sõrnikutainale. Suhkrut pole tainasse vaja lisada, kui sööd sõrnikuid mee või magusa moosiga. Tainast võib sõrnikuid valmistada kohe, aga kilega kaetud kausis seisab tainas ka ööpäeva külmpakis.

Vormi tainast käte vahel pallikesed – sellest kogusest saab umbes 7-8 sõrnikut – ning vajuta sõrnikud jahusel taldrikult veidi lamedamaks ja kergelt jahuseks.

Kuumuta pann umbes keskmisele kuumusele, lisa pannile veidi õli ning prae sõrnikuid mõlemalt poolt paar-kolm minutit. Sõrnikud peaksid jääma kuldpruunid. Piimatooted ei talu küpsetamisel kõrget kuumust, seetõttu küpseta pigem madalamal kuumusel (kui kasutad küpsetamiseks õli asemel võid, tuleb veel ettevaatlikum olla kuumusega, kuna või kipub kergemini kõrbema).

Serveeri sõrnikud otse pannilt kuumana (kuni need on veel kohevad) koos mee ja marjadega.

esmaspäev, 5. juuni 2017

Avokaado ja tomatiga röstsepik – kiire, lihtne ja tervislik hommikusöök

Mul on tekkinud uus lemmik-hommikusöök – avokaado ja tomatiga röstsepik, täpsemini pehmik. See on nii lihtne, et seda retseptiks on lausa imelik nimetada, aga kuna see pakub mulle tõelist maitseelamust, siis jagan seda ideed hea meelega ka blogis.

Selles "retseptis" on põhikomponente vaid kolm, aga need peavad kõik olema väga head. Avokaado ideaalselt varaküps ja ühtlaselt rohelise viljalihaga (seest ilma ühegi pruuni täpita), tomatitest on praegu parimad turul müüdavad kobarates kirsstomatid, millel on ka maitset. Avokaadodest on minu lemmikud mustjaslillad Hass-sorti avokaadod, mis on maitseküllasema viljalihaga kui rohelised avokaadod. Avokaadode värvus ei sõltu küpsusastmest, vaid need on erinevad sordid.

Leivana (täpsemalt sepikuna) avastasin enda jaoks hiljuti Eesti Pagari pehmikud. Täiesti reklaamivabalt, lihtsalt oma vaimustusest kirjutan, kuna need maitsevad. Rösterist läbi lastes on need pealt krõbeda koorikuga, aga sees säilitavad pehmuse. Peale avokaadolõike, tomatit, meresoola ja soovi korral ka lutserni idandeid ning imehea hommikusöök ongi valmis. Pealegi muna-piima-lihavaba ja täiesti vegan.

Vaja läheb:
1 viil kanepiseemne-tatra või mitmeviljapehmikut
1 küps avokaado
2-3 kirsstomatit
meresoolahelbeid või värskelt jahvatatud roosat soola
lutserni idandi (soovi korral)

Rösti sepik. Lõika avokaado pooleks, eemalda seeme, viiluta koore sees viljaliha ning tõsta viljaliha lusikaga koores seest välja röstitud sepikule. Puista avokaadole meresoolahelbeid või jahvata veskist roosat soola. Viiluta tomatid ning puista veidi soola ka tomativiiludele. Soovi korral tõsta võikule mütsiks veel lutserni idandeid (aga ilma nendeta on ka väga hea).

teisipäev, 23. mai 2017

Seesamimaitselise hummusega toorsalat (vegan)

Hummus salatikastmena on minu jaoks uus avastus. Kuigi ma hummusega köögivilju söön sageli, pole seda millegipärast varem salatiga koos kokku pannud. Selle idee sain, kui sain ühel R-Kioski korraldatud koosviibimisel maitsta Joel Ostrati retseptide järgi valmistatud salateid.

Ma reeglina ei tee blogis reportaaže pressiüritustelt, kuid vahel tundub mõni idee nii eriline ja oluline, et on soov sellest ka laiemalt rääkida. R-Kioski koostööst koka Joel Ostratiga on sündinud midagi ägedat. Nimelt müüb R-Kiosk Joel Ostrati retseptide järgi kokku pandud salateid ja supertervislikke hommikusööke, mis on pakendatud ka väga esteetiliselt. Tooraine on aus ja tervislik ning nagu pakendilt lugeda võib, siis koosnebki vaid sellest, mis sealt paistab – ei mingeid säilitusaineid, värvaineid ega stabilisaatoreid. Hommiksöökidest on saadaval näiteks mangomaius müsliga ja tšiiaseemne-mandlipiim koos värskete marjade ja puuviljadega, salateid on aga kinoga, toortatraga, pastaga, kanalihaga, veiselihaga ja tuunikalaga, aga ka vegan-salatit. 

Minu jaoks oli suurim kahtlus, kuidas suudetakse salati kvaliteet ja eelkõige värskus, mis on salati juures nii oluline, säilitada ka siis, kui see seisab plastnõus 4-5 päeva, mis on sellele antud säilimisaeg. Õrnad salatilehed (nt spinat, mida on kasutatud) närtsivad ju kiiresti, niiske tooraine eritab vedelikku kuivemasse jne. Aga imekombel maitsesid need salatid värskelt, kuna salat on laotud nõusse kihtidena (raputatakse segamini enne sööma asumist) ning pakendatud õhukindlalt. Vaid röstitud kaerahelbed, mis olid tšiiamaiuse peal, olid minu arvates muutunud liiga pehmeks. 

Mainin igaks juhuks, et ma olen väga tundlik toitude värskuse ja temperatuuri suhtes. Ma ei söö reeglina ülessoojendatud toitu, salatit ei jäta kunagi järgmiseks (rääkimata järgmise päeva) toidukorraks, ei söö toite külma või leigena, mis peavad olema kuumad, väldin söömist, kui vajalik krõbedus on kadunud ja mingi asi on muutunud seistes niiskemaks. Lühidalt – toit peab olema valmistatud vahetult enne selle sööma asumist. 

Reeglina on mul võimalus omale hommikune tšiiajogurt marjadega ja ka lõunane salat ise valmistada või leian aega väljas söömiseks. Aga igal juhul on kõik need tooted mõistlik ja tervisesõbralik alternatiiv igasugustele saiakestele, mida kiireks hommikusöögiks või lõunaks kaasa haaratakse. Salati hind (4.50 €) on vaid minu arvates natuke liiga kõrge, et endale püsikliente tekitada.

Nüüd aga tänase retsepti juurde. See ei ole ükski eelnevalt mainitud salatitest, vaid minu looming, lihtsalt hummuse idee salati juures on see kild, mida ma kaasa võtsin. Seekord on hummus eriti seesamimaitseline, kuna lisaks tahhiinile lisasin sellesse ka röstitud seesamiseemne õli. Salat on vegan, mis ei ole küll minu jaoks oamette eesmärk, aga kui mõni selline retsept mul tekib, mainin huviliste jaoks ära. 


Seesamimaitseline hummus (4-le):
400 g konservkikerherneid
2 kuhjaga tl tahhiinit (seesamipasta)
1/3 tl meresoola
1 tl tšillihelbeid
2 tl röstitud seesami õli
½ dl külmpressitud oliiviõli
½ dl sooja vett

Salat (4-le):
1 punane paprika
8 redist
4 avokaadot
2 lühikest kurki
pool värsket peakapsast
keedetud kinoad (1 dl kuivaine kogus)


Esmalt pane kinoa keema (enne loputa sõelal) ja keeda seda salati jaoks pigem veidi vähem (ca 15 min). Kollane kinoa keeb kiiremini, punane aeglasemalt. Mina tegin nende segu ja lisasin kollase veidi hiljem potti. Jahuta keenud kinoa maha. Seda võib teha ka eelneval päeval ja hoida keedetud kinoad külmkapis.

Kurna ja loputa kraani all konservkikerherned, kuni enam vahtu ei eraldu. Nõruta kikerherned ja kalla need köögikombaini või saumikseri lõiketeraga purustajasse. Lisa kikerherneste juurde tahhiini ning maitseks veidi meresoola, tšillihelbeid ja röstitud seesamiseemne õli. Lisa samasse ka oliiviõli ja soe vesi (keedetud ja veidi maha jahutatud). Soe vesi muudab hummuse siidisemaks, aga kuna kogus on nii väike, siis pole karta, et hummus ise soojaks muutuks. Jahvata kogu mass ühtlaseks siidiseks pastaks.

Lõika kurk, redis ja paprika suupärasteks tükkideks. Viiluta värske (selle aasta) peakapsas ja viiluta ka avokaadod. Tõsta kõik salatikomponendid, sh kinoa kaussidesse (igale inimesele oma portsjon) ning lisa igasse kaussi juurde ka hummus. Soovi korral lisa veel salatile veidi oliiviõli, seesamiseemneid ja tšillihelbeid. 

esmaspäev, 24. aprill 2017

Isetehtud energiabatoon

Energiabatoonid peaksid andma rohkelt kiiret energiat ning olema kõigi eelduste kohaselt ka tervislikud.

On olemas erinevat liiki poes müüdavaid energiabatoone – kõige levinumad on tavapoodides müüdavad rohke suhkruga (või glükoosisiirupiga) müsli- ja puuviljabatoonid, mis just suhkrusisalduse ja lisaainete tõttu ei liigitu tegelikult tervisliku vahepala kategooriasse. On põhiliselt fitness-inimestele suunatud valgurikkad batoonid, mille koostises on minu arvates ka liiga vähe päris toitu ning on ökopoodide kaubavalikus olevad batoonid, mille koostis on aus ja maitseid ka päris rohkelt.

Aga mulle meeldib kõike ise valmistada ning maitseid just oma nägemuse järgi kokku sobitada. Ma olen praegu vaimustuses erinevatest pähklitest ja seemnetest ning kombineerin neid igale poole alates müslist kuni salatini. Pähklid ja seemned on valgurikkad, samuti sisaldavad märkimisväärse koguse rasva. Aga need rasvad on organismi jaoks vajalikud head taimsed rasvad, mille söömist (mõistlikus koguses) ei tasu peljata.

Energiabatoonide valmistamine on tegelikult väga lihtne, ei mingit küpsetamist, lihtsalt tuleb ained omavahel kokku segada ja sellel taheneda lasta. Isegi siis on lihtne, kui teha šokolaad algkomponentidest ise, nagu ma sel korral tegin. Et valmistada ise šokolaadi, on tarvis toorkakaod, kakaovõid ja soovitavalt võimalikult head magusainet (agaavisiirup, mesi, kookossuhkur). Toorkakao sisaldab rohkelt magneesiumi ning vitamiinidest leidub selles A, B1, B2, B3, C ja E-vitamiini. Toorkakao maitse ega toitainete sisaldus pole võrreldav Fazeri kakaopulbriga (mõistetavalt on toorkakaos kõike kasulikku rohkem). Proovisin sellest samast kakaovõist ja kakaopulbrist valmistada ka metspähklitega šokolaadi ning mulle meeldis väga selle maitse.

Neis seemnebatoonides on šokolaadi minimaalselt, et see lihtsalt hoiaks massi koos ja et šokolaadi maitse ei domineeriks kõige muu üle. Energiabatooni saab endale tööle või lapsele kooli (või kasvõi piknikule) kaasa pakkida ning tervislik vahepala ongi vajadusel käepärast võtta.

Energiabatoonid (10 tk):
100 g mandleid
50 g päevalilleseemneid
25 g linaseemneid
100 g kuivatatud ploome (või viigimarju, või datleid, või rosinaid)
25 g tšiiaseemneid

50 g kakaovõid
25 g kookossuhkrut
25 g toorkakaod

Soovi korral rösti esmalt mandlid ja päevalilleseemned ahjus (150 kraadi, 15 minutit) - minu arust teeb see pähklite-seemnete maitse veidi küpsemaks. Aga vabalt võib batoonis kasutada ka ilma röstimata mandleid ja päevalilleseemneid.

Pane mandlid, päevalilleseemned ja linaseemned lõiketeraga köögikombaini või saumikseriga kaasas olevasse purustajasse ning purusta neid veidi, kuid ära jahuks jahvata (tükid võivad jääda ebaühtlased). Kui selleks tarbeks masinaid ei ole, saab põhimõtteliselt sama töö teha ära ka lõikelaua peal noaga hakkides. Linaseemned võib ka kohviveski abil purustada. Kuivatatud ploomid (need võib asendada ka rosinate, viigimarjade või datlitega) haki noaga veidi väiksemaks.

Kui mandlid on batooni sees lihtsalt veidi liiga suured hamba alla sattumiseks, siis linaseemnete purustamine on oluline, et organism neist paremini kiudaineid kätte saaks. Linaseemned on nimelt ühed kiudainerikkaimad toidud üldse (28 g kiudaineid 100 g kohta) ning sisaldavad just kuumutamata kujul ka rohkelt oomega-3 rasvhappeid. Kuid kiudainete omastamine linaseemnetest on organismi jaoks keeruline, kui linaseemned on terved – seetõttu on väga oluline linaseemneid eelnevalt veidi purustada.

Järgnevalt sulata vesivanni kohal kakaovõi (vajadusel haki enne väiksemateks tükkideks). Sulanud kakaovõi sisse lisa kookossuhkur, sega see läbi ning lase veidi jahtuda (ilma, et kakaovõi uuesti tahenema hakkaks). Seejärel sega sisse toorkakao pulber ning sega mass ühtlaseks. Sega vedela tooršokolaadi hulka kõik retseptis olevad seemned ja mandlid ja ka tükeldatud kuivatatud ploomid. Kata kas karp või mõni muu sobiv nõu toidukilega ning kalla seemnemass kilega vooderdatud vormi sisse. Mulju see lusika abil ühtlase paksusega kihiks ning tõsta külmkappi tahenema. Šokolaad hoiab tahenedes kogu massi koos. Kui mass tahenenud, lõika see terava noaga viiludeks ja soovi korral pakenda ka näiteks küpsetuspaberi sisse.

Kakaovõid ja kakaopulbrit saab tellida tervis24.com veebilehelt, samuti leidub seal ka palju teisi mahemärgistusega tooteid. Selle energiabatooni retsept valmis koostöös veebipoega tervis24.com

kolmapäev, 19. aprill 2017

Peedisalat lõhe ja kinoaga

Varakevad on aeg, mil praktiliselt kõik kodumaised köögiviljavarud hakkavad otsa saama, aga midagi värsket veel ei kasva. Kui suvel ja sügisel on lihtne tervislikult toituda, siis just varakevad on aeg, mil tuleb kõige rohkem nuputada, kuidas panna kokku täisväärtuslik toidukord.

Salatid on minu lemmiktoidud olenemata aastaajast. Enamasti söön neid põhitoiduks ja kombineerin värskele toorainele mingi lisandi juurde. Mul on püsivaid lemmikuid, aga pidevalt loon ka midagi uut. Tõlgendusvõimalusi on loendamatult ja mõtted mul teemal otsa ei saa. Peet, lõhe ja kinoa moodustavad hästitoimiva maitsekoosluse ning annavad täisväärtuslikke toitaineid. Salatis on üheks taimseks põhikomponendiks peet, mis säilib heades hoiutingimustes kenasti üle talve, kaotamata maitseomadusi ka varakevadel. Noored peedid on aga head salatikomponendid ka suvel.

Mineraalainetest sisaldab peet rohkelt rauda, mangaani ja kaaliumi ning vitamiinidest põhiliselt B-vitamiini (sh foolhapet) ja C-vitamiini, millest viimane aitab omakorda taimsel raual paremini imenduda. Peet sisaldab ka rohkelt kiudaineid, mis kiirendavad seedetegevust.

Rohkelt vitamiine ja värskust leiab varakevadisel vitamiinivaesel ajal aga idanditest ja taimevõrsetest, mida saab kodus mõne päevaga kasvatada või ka karbiga poest osta. Idandid ja taimevõrsed sobivad suurepäraselt salatitesse. Suvel lisa aga salatisse värskeid ürte.

Lisaks on salatis kinoa. Toitainetest sisaldab kinoa vähem süsivesikuid ja rohkem valke kui teised teraviljad. Kinoad ei loeta küll teraviljade hulka, kuid seda kasutatakse sageli analoogselt teiste teraviljaga. Kinoa ei sisalda gluteeni ning selle pähkline mekk (eriti punasel kinoal) rikastab toidulauda.

Salati peal on krooniks kergelt ja vähese rasvaga küpsenud lõhefileest "liblikas". Lõhe (ja ka forell) kui rasvasem kala sisaldab organismi jaoks vajalikke oomega3-rasvhappeid. Toidurasvu tervislik toituja vältima ei pea, neid tuleb osata valida ning tarbida rasvu mõistlikus koguses.


Salat (4-le):
4 lõheliblikat (4 x 100 g)
veidi õli (lõhe küpsetamiseks)
meresoola
musta pipart

2 keskmist peeti (ca 400 g)
100 g kinoad (kuivainena)
4 avokaadot
4 peotäit salatilehti (nt rukola, misuuna, noored peedilehed vms)
noori taimevõrseid või idandeid (lutserniidandid, küüslaguvõrsed, idandatud mungoad vms)

Kaste:
2 osa (ca 1 dl) külmpressitud oliiviõli
1 osa palsamiäädikat
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart
röstitud seesamiseemneid


Esmalt loputa jooksva vee all kinoa sõelal ja keeda kinoa madalal kuumusel (keeda kinoad umbes 5 min vähem, kui pakil toodud keeduaeg, et kinoa jääks salati jaoks al dente ehk hamba all veidi krõmpsuv). Jahuta kinoa maha. Kinoa võib valmis keeta juba eelneval päeval, siis läheb salati tegemine kiiremini. Selles salatis on kasutatud punase ja kollase kinoa segu. Punane kinoa on tugevakoelisem ja maitseküllasem ning sobib suurepäraselt just salatitesse.

Keedetud peeti saab osta poest, aga kui on soov peeti ise keeta, tasub ka selleks aega varuda, sest peet peab jõudma ka maha jahtuda. Ise keetmise korral tasub samuti ettevalmistused teha eelneval päeval.

Seejärel valmista ette lõheliblikad. Selleks lõika nahaga lõhefileest umbes 3-4 cm laiune riba ning täpset selle keskele lõika noaga pikkupidi lõige, aga ära nahka noaga läbi lõika. Vajuta tekkinud liblikatiivad lahti nii, et nahaosa jääks "liblika" keskele. Pintselda lõhefilee pealt õliga ning raputa peale meresoola ja veidi ka musta pipart.

Lõheliblika küpsetamiseks on mitu varianti. Pildil olev lõhefilee on küpsetatud kahepoolsete grillraudade vahel, kus kala küpseb minimaalse rasvaga ja valmib vaid mõne minutiga. Lõheliblikat saab küpsetada ka vähese rasvaga kaetud pannil (soovitavalt triibulisel grillpannil) või ahjus. Kala ei tasu liiga kuivaks küpsetada, mistõttu võib küpsemisprotsessi vältel noaotsaga piiluda kala keskele – kala on küps, kui erepunane värvus on kadunud.

Peedisalat sobib suurepäraselt nii kuuma kui ka külma lõhega – seega jääb igaühe enda otsustada, kas küpsetada kala siis, kui salat juba valmis või küpsetada see varem ja jahutada külmkapikülmaks.

Salatit on kena serveerida sööjatele valmis portsjonitena. Pane iga taldriku põhja peotäis salatilehti (sobib lehtsalat, rukola, peedilehed vms). Tükelda igasse kaussi üks avokaado ja viiluta (nt õhukeste ratastena) peet. Jaga kinoa neljaks osaks ja puista üks osa igasse kaussi. Tõsta taldrikusse ka punt idandeid või taimevõrseid.

Kastmeks sega kokku kaks osa külmpressitud oliiviõli (umbes 1 dl) ja üks osa palsamiäädikat ning lisa ka veidi soola ja pipart. Nirista kaste salatile. Viimasena tõsta salatile grillitud lõhefilee (enda valikul kas kuuma või külmana). Soovi korral puista salatile ka kergelt röstitud seesamiseemneid.

Retsept valmis koostöös tervisliktoitumine.ee-ga.

teisipäev, 11. aprill 2017

Tai papaiasalat. Kuidas valmistada Eestis papaiasalatit ilma papaiata.

Blogis on nüüd küll päris pikalt olnud vaikus. Olin märtsi teise poole Tais ja tegelesin igapäevaselt sealse köögi avastamisega. Eelmise (6 a tagasi) Tai reisi toiduelamused olid ajaga hakanud tuhmuma ning ma olin ammu igatsenud sinna tagasi. Sel korral oli arusaam Tai köögist minu jaoks oluliselt selgem ning enam ei olnud kõigis toitudes nii palju müstikat. Tunnen paremini toorainet, kuna olen ka kodumaal tegelenud usinasti Kagu-Aasia toitude tundmaõppimisega. Tai köök on jätkuvalt minu jaoks maailma köökidest esikolmikus koos Itaalia- ja Jaapani köögiga.

Olen nüüd kodus tagasi ja jagan õhinaga ka kohe ühe Tai legendaarseima toidu, papaiasalati, retsepti. Olles maitsnud väga palju erinevaid Tai toite nii Tais kui ka tõlgendusi Tai köögist mujal, arvan, et selles maitsete virvarris on Tai papaiasalat/rohelise papaia salat/Som Tam minul tõenäoliselt üks lemmikumaid toite Tai köögist. Tean, et paljudel teistelgi. See põhiliselt tänavatoiduna valmistatav salat on imeline maitsekombinatsioon tulitavast vürtsikusest, hapususest ja magususest, koosneb krõmpsuvatest aedviljadest ja sellele kõigele lisavad tooni veel röstitud maapähklid ja kuivatatud krevetid.

Papaiasalat pärineb Kirde-Taist või isegi Laose aladelt, aga on levinud kogu Tais. See on üks toit, mida tehakse huvitaval kombel igal pool samasugusena. Papiasalatit serveeritakse küll ka lisanditega (enamasti mereandidega), kuid põhiretsept on alati sama. Mulle meeldib aga just puhas versioon sellest salatist kõige rohkem.

Salat valmistatakse täiesti toorest papaiast, mis on kõva nagu kaalikas ja viljaliha värvuselt valkjas-roheline nagu kapsal. Papaiasalatit pole mõtet hakata tegema oranži viljalihaga (pool)küpsest papaiast, millist müüakse meie poodides. Selline papaia maitseb hoopis teisiti ja ka tekstuur ei sobi selleks salatiks. Lisaks papaiale on salatis veidi väiksem kogus porgandit, natuke tomatit (Tais kasutati alati roosaka tooniga ploomtomateid) ja tooreid aedubasid. Kui tooreste aedubade söömine võib meie jaoks tunduda kummaline, siis sellesse salatisse sobivad toored oad ideaalselt, kuna leevendavad vürtsikust ja krõmpsuvad mõnusalt hamba all. Kui tekib küsimus, miks peab salati üldse nii vürtsika tegema, et seda leevendama peaks, siis lihtsalt see õhetava suuga salati söömine ongi üks selle salati võludest ☺.

Sõin Tais olles papaiasalatit praktiliselt igapäevaselt, sageli ööturgudel käigu pealt. Tänaval/ööturul näeb oma silmaga, kuidas seda salatit valmistatakse, sealt õppisin ka tehnika. Seal samas hakkasin mõtlema, kuidas küll seda salatit kodus valmistada, sest meil ju toorest papaiat saada pole. Mul oli nii kahju mõelda, et see salat jääb vaid Taisse. Kuna aga Tais serveeritakse papaiasalati kõrvale (põleva suu kustutamiseks)tihti üks tugev tükk kapsast, siis tabasin seda maitstes end mõttelt, et tegelikult ei ole vahet, millist tugevakoelist vilja sellesse kastmesse pista, kõik maitseb täpselt samamoodi. Sain aru, et see sama kapsas, kui see õhukeselt ära viilutada, sobib nii tekstuuri kui ka värvi poolest ideaalselt toorest papaiat asendama (kapsa ega papaia maitset pole ju salatis eraldi tunda).

Nagu juba põgusalt mainisin, on paiasalati juures väga oluline, et see oleks hästi vürtsikas. Tais tuleb küll sellega ettevaatlik olla, sest kui vähegi osatakse inglise keeles rääkida, uuritakse, kas soovite vürtsikat. Tais on soovitav öelda, et pigem vähevürtsikat, sest nende jaoks vähevürtsikas paneb meil ikka nina vett jooksma. Muidugi see võib kohati erineda, sest ühel korral, kui näitasin, et tellin salati meie 5-aastasele lapsele (kes ka hakkas seda salatit armastama), pandi minu arvates liiga vähe tšillit. Suust peab ikka tuld purskama ja huuled peavad pärast salati söömist korralikult õhetama, et see oleks õige.

Ülejäänud tooraine poolest on Eestis vähelevinud veel kuivatatud krevetid (mina ostsin neid Taist paraja kotitäie kaasa), aga guugeldades leidsin, et neid müüakse nii Piprapoes kui ka Umamis. Tai papaiasalatis kasutatavad krevetid on (vähemalt paki järgi) rohkem nende roosade krevettide moodi, mis müügil Piprapoes.

Kui nüüd faktiliselt täpne olla, siis minu retsept, milles asendasin papaia kapsaga (tundub absurdne, aga maitse on väga ligilähedane), võiks kanda pigem nime "Aasiahõnguline vürtsikas kapsa-porgandisalat".

Tai papaiasalat (kapsaga) (2-le):
100 g kapsast
50 g porgandit
1 keskmise suurusega tomat
50 g (ca 15 tk) noort ja peenikest aeduba

3 tl kalakastet
1 laimi mahl
1 kuhjaga tl (palmi)suhkrut
ca 20 g kuivatatud krevette
ca 15-20 g tšillit (olenevalt tšilli teravusest)
2 küüslauguküünt
50 g röstitud maapähkleid
koriandrilehti (soovi korral)

Rösti maapähkleid 160-kraadises ahjus ca 15-20 min. Ka poes müüakse röstitud pähkleid, aga mulle maitsevad värskelt röstitud, kergelt leiged, pähklid rohkem, seepärast alati ise kõike röstin. Oluline on röstimisel mitte kasutada liiga kõrget kuumust, kuna liigne kuumus muudab pähklites ja seemnetes olevad õlid kahjulikuks.

Haki kapsas õhukesteks viiludeks (või viiluta kapsas juustunoaga). Ribasta porgand juurviljakoorijaga (või riivi jämeda riiviga). Lõika tomat sektoriteks. Lõika aedoad suupärasteks tükkideks.

Valmista kaste – vala kokku laimimahl, kalakaste ja sega selle sisse (palmi)suhkur. Kui palmisuhkrut pole, sobib ka tavaline suhkur. Palmisuhkrut müüakse ökopoodides, aga olen märganud seda müügil ka suurtes supermarketites.

Lõika tšillipipar (koos seemnetega – need annavad teravust juurde) ja küüslauk viiludeks ja pane uhmrisse. Lisa uhmrisse ka kuivatatud krevetid ja osa maapähkleid. Mulju uhmris olev maitsegu peeneks ning lisa peoga viilutatud kapsas ja porgand ja nirista peale veidi kastet. Oluline on ka porgand ja kapsas uhmris nuia abiga läbi muljuda, kuna esiteks aitab muljumine vähendada jäikust, teiseks imenduvad maitsed paremini.

Edasine sõltub kõik uhmri suurusest, sest tillukesse uhmrisse ei mahu ära antud kogus kapsast ja porgandit. Minul on kodus väiksemat sorti uhmer ja nui. Tais on aga papaiasalati valmistajatel üüratult suured uhmrid, kuhu mahub sisse paras ports salatit. Mina tegin salatit osade kaupa, et saaks kogu kapsa ja porgandi uhmerdamise tehtud. Viimasena lisasin ka tomatid ja lõigutud aedoad (toored, ilma kuumutamata), aga neid päris katki ei muljunud.

Enne serveerimist puista salatile peale ülejäänud maapähklid ja soovi korral ka veidi koriandrilehti.

P.S. Kellele lisaks toidule ka Tai loodus, templid ja muu elu-olu huvi pakub, leiab lisa meie reisiblogist (täieneb jõudumööda).

kolmapäev, 1. märts 2017

Kanapasta porru, ingveri ja tšilliga

Pastaroad kuuluvad paljude inimeste lemmikute hulka, kuid levinud on arusaam, et pastat pole tervislik süüa.

Siiski – durumnisujahust (pane tähele: durumnisujahu pole täisterajahu) pasta asemel saab valida täisterajahust pasta, mis sisaldab oluliselt rohkem kiudaineid ning seega soodustab seedetegevust.

Sama tähtis kui tooraine, on ka söödava toidu kogus ning valkude, rasvade ja süsivesikute proportsioonid ühes toidukorras. Taldrikureegel on lihtsaim abivahend tervisliku toidukorra kokkupanekul – umbes pool toidukorrast võiks moodustada köögiviljad, veerandi süsivesikud ja veerandi valgud.

Pasta kui põhiline süsivesikuallikas selles roas võiks taldrikureeglile tuginedes moodustada suurusjärk neljandiku söögikorrast ning põhirõhk tuleks panna salatile ja köögiviljadele. Salatit saab süüa pasta kõrvale ning lisaks on pastaroa sees veel hautatud porrut ja kanaliha. Koos ingveri, tšilli ja küüslauguga moodustub veidi aasiapärane maitsekombinatsioon, mis toimib praegusel külmetushooajal lisaks veel tervise turgutajana.

Täisterapasta (näiteks speltanisupasta) sobib ideaalselt kreemjate kastmetega, mis muudavad selle koredama tekstuuri siidisemaks. Selles toidus sobivad kreemjat tekstuuri andma võrdväärselt hästi nii rõõsk koor (koos parmesani juustuga) kui ka kookoskoor.


Kanapasta (3-4-le):
1 porrulauk (ca 125-150 g)
3 küüslauguküünt
10 g ingverit
väike jupp (paar cm) tšillit
võid ja oliiviõli
200 g täisterapastat (nt speltajahust)
1 broilerifilee (ca 200 g)
musta pipart
meresoola (või sojakastet)
1,5-2 dl 35%-st rõõska koort või kookoskoort
ca 50 g parmesani juustu (kookoskoort kasutades jäta parmesan lisamata)

Roheline salat seemnetega:
2-3 suurt peotäit erinevaid õrnakoelisi rohelisi salatilehti (müüakse seguna)
2-3 avokaadot
külmpressitud oliiviõli
sidrunimahla
teralist sinepit
musta pipart
1 sl röstitud kõrvitsa- ja seesamiseemneid

Valmistusaeg: ca 30-40 min

Esmalt valmista salat, kuna kogu sooja toidu valmistamine käib kiiresti ja vahepeal pause ei teki. Pese salatilehed ning kuivata need kas köögipaberiga või salatikuivatis. Pane salat kaussi, viiluta avokaado ja lisa see salatile. Rösti salati jaoks kõrvitsa- ja seesamiseemneid pannil või ahjus, kuni need hakkavad jume võtma (ära pruunista). Röstimine avab seemnete maitse.

Salatikastme jaoks nirista väikesesse purki oliiviõli, lisa veidi sidrunimahla, teralist sinepit ja loksuta kaste segamini. Kaste kalla salatile alles vahetult enne toidu serveerimist.

Nüüd asu põhiroa juure. Lõika porrulauk keskelt pikkupidi pooleks ja loputa kraani all – nii saab kindel olla, et porru kihtide vahele ei ole jäänud mulda. Seejärel haki porru tükkideks. Haki ka küüslauguküüned, ingver ja tšilli võimalikult peenelt.

Kuumuta pann, pane pannile tükk võid ja veidi oliiviõli, lisa hakitud porru, küüslauk, ingver ja tšilli ning keera kuumus madalamaks. Hauta (sellisel kuumusel, et midagi ei pruunistuks) köögiviljasegu umbes 7 minutit.

Porru haudumise ajal pane pasta keema (keeda vastavalt pakil antud minutitele) ja lõika kanafilee suupärasteks tükkideks. Eemalda köögiviljasegu pannilt ja kuumuta taas pann. Nirista pannile veidi õli ning prae kanafileetükke pannil umbes 4 minutit, neid pidevalt segades. Maitsesta sojakastme (või soola) ja pipraga.

Lisa pannile kanafilee juurde hautatud maitseköögivilja segu (kana ja porrut ei saa koos praadida, kuna need vajavad erinevaid kuumuseid) ning ka keedetud pasta. Kalla pannile kas rõõsk koor või kookoskoor ja sega toit läbi. Soovi korral lisa ka veidi parmesani juustu. Eemalda toit kiiresti pannilt, kuna kreemjas tekstuur hakkab kuumuses lagunema (seda toitu pole võimalik sama kvaliteediga üles soojendada).

Kui pasta valmis, nirista salatile salatikaste ja puista röstitud seemned ning naudi kanapastat koos rohelise salatiga.


Retsept ilmus ka tervisliktoitumine.ee lehel.

teisipäev, 21. veebruar 2017

Kodumaised suupisted Eesti Vabariigi aastapäevaks

Eesti Vabariigi 99. aastapäev on ukse ees ning sel puhul on paslik pidulaud katta loomulikult Eesti toiduga.

Nagu kasvab ja areneb Eesti riik, on pidevas muutumises ka lähenemine Eesti toidule. Rahvusköök (ja ka rahvus laiemalt) pole kindlasti mitte staatiline, vaid ajas muutuv ja uute oludega kohanduv. Võrreldes vabariigi algusaegadega on paranenud oluliselt Eesti toidu (hooajaline) kättesaadavus ning ka globaliseerumise mõjudest pole meie köök puutumata jäänud. Arenenud on toiduvalmistamise viisid ja -abivahendid ning ka toidu säilitamise tingimused. Kui kellegi pakub Eesti köögi areng sügavamat huvi, siis oma mõtted Eesti köögi arengust olen kunagi aastate eest blogisse kirja pannud.

Sel aastal pakun Eesti Vabariigi aastapäevaks välja mõned suupisteretseptid, mille kogu tooraine on kohalik.

Esmalt karaskiõhikud, mille algretsept on plaadikarask, mis on meie peres kindlasti püsimenüüs aastaringselt ja aastast aastasse. Köömnekarask soolavõiga maitseb lihtsalt oivaliselt. Suupistete tegemiseks küpsetasin aga karaski imeõhukese kihina, mille tulemusena sain krõbedad karaskiõhikud. Köömnekaraski seltsiliseks on köömnetoorjuust.

Lisaks on välja pakkuda traditsioonilised kiluvõileivad, millele lisasin ka kilumaitselist toorjuustu.

Väikese täisteraröstsaia peal sobib aga pakkuda soolalõhe ja/või soolasiiga koos kalamarja ja mädarõikamaitselise toorjuustuga.

Kõikide toorjuustude tegemiseks kasutasin Farmi naturaalselt toorjuustu ning maitsed segasin kõik ise sisse. Toorjuust on oluliselt väiksema rasvasisaldusega kui või, aga toimib leibade-saiade peal suurepäraselt.

Karaskiõhikud köömnetoorjuustuga

Karask (ca 30-le): 
1 muna
½ tl meresoola
1 tl suhkrut
4 dl keefirit
4 dl täisteraodrajahu
¼ dl rapsiõli
4 tl köömneid
½ tl söögisoodat

Toorjuustukreem:
200 g Farmi toorjuustu
10 g (2 tl) köömneid
näpuotsaga meresoolahelbeid

Kaunistamiseks:
väikeseid rohelisi salatilehti (nt peedilehed, rukola vms)

Esmalt küpseta karaskiõhikud. Klopi kausis vispliga muna lahti. Lisa munale sool, suhkur ja keefir ning vispelda ühtlaseks. Lisa karaskitainasse odrajahu ja köömned ning seejärel õli ja sega ühtlane mass. Viimasena sega ettevaatlikult tainasse sooda.

Pintselda küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaat õliga ning kalla karaskisegu õhukese kihina plaadile. Sellest kogusest saab kaks suurt ahjuplaaditäit karaskit. Küpseta karaskit 200-kraadises ahjus umbes 15 minutit, kuni karask on muutunud krõbedaks.

Jäta karask jahtuma ja valmista toorjuustukreem. Jahvata köömned kohviveskis (või uhmris) peenikeseks pulbriks ning sega köömnepuru ja soolahelbed toorjuustu hulka.

Murra karaskist käte vahel suupistesuurused tükikesed. Pane toorjuustukreem tordipritsi kotti ning vajuta iga karaskiõhiku peale toorjuustukreemi ning puista peale veidi jahvatatud köömepuru. Kaunista õhikud mõne rohelise lehekesega (nt peedilehed, rukola vms).


Kiluleivasuupisted toorjuustuga

Kiluleivad (15 suupisteleiba):
15 viilu musta rukkileiba 
15 vürtsikilu fileed
8 vutimuna
mõned varred rohelist sibulat
tilli (kaunistamiseks)

Toorjuustukreem kiluga:
100 g Farmi toorjuustu
3 kilufileed


Lõika mustast leivast kas klaasi või piparkoogivormiga ümmargused ühesuurused ringid.

Keeda vutimunad vastavalt soovile kas kõvaks (4 min) või jäta munakollased vedelaks (2 min). Jahuta munad külma vee all, koori need ja lõika pooleks.

Valmista kilumaitseline toorjuustukreem – selleks pane saumikseri purustajasse kilufileed ja toorjuust ning jahvata ühtlane mass. Kui masinat pole, haki kilufilee noaga peeneks ja sega see toorjuustu hulka.

Pane toorjuustukreem tordipritsi kotti ning vajuta iga leivakese keskele toorjuustukreemi. Tõsta leivale ka rullikeeratud kilufilee ja poolik vutimuna ning ühenda need suupistetikuga leiva külge.

Lõika rohelisest sibulast peenike puru ja puista ka see kiluleibadele. Kaunista kiluleivad värske tillioksakesega.


Soolasiia ja soolalõhega suupisteampsud koos mädarõikamaitselise toorjuustukreemiga

Siia- ja lõheampsud (15 tk):
15 viilu täistera röstsaia
200 g soolalõhe või soolasiiga (või mõlemat pool kogust)
100 g forellimarja
musta pipart
tilli 

Toorjuustu-mädarõikakreem:
100 g Farmi toorjuustu
1 tl marineeritud mädarõikapüreed

Lõika röstsaiast kas klaasi või piparkoogivormiga ümmargused ühesuurused ringid. Tõsta ringid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja rösti neid 180-kraadises ahjus ca 5 minutit (rasvainet kasutada pole vaja).

Mädarõikamaitselise toorjuustukreemi saamiseks sega ühtlaselt toorjuustu hulka marineeritud mädarõigas.

Pane toorjuustukreem tordipritsi kotti ning vajuta röstitud ja jahtunud saiade peale kreemi. Tõsta igale saiale ka soolalõhe või soolasiig ning pane lusikaotsaga kalamarja. Jahvata iga suupisteampsu peale musta pipart ja kaunista tillioksakesega.

Retsept valmis koostöös Farmiga.

reede, 17. veebruar 2017

Vürtsika maapähklikastmega vegan-salat

Minu hing uitab talvisel ajal ikka kusagil väga kaugel siinsest kliimast, suunaks ikka ja jälle Aasia. Sellist retsepti küll sealkandis pole, see on puhas minu looming, aga kuna maapähklikaste on Kagu-Aasias levinud, siis see maitsekombinatsioon seostub mul just selle piirkonna köögiga. Salatis pole ühtegi loomset komponenti, seega sobib see salat ka veganitele. Valgu- ja kiudaineallikana lisasin salatile musti läätsesid.

Olen ammu täheldanud, et mul käivad igasugused isud hooti ja praegu olen ma maapähkliperioodis. Ma võin maapähklivõid süüa purgist lusikaga, lihtsalt magustoiduks või nii ☺ Parima maitse ja tekstuuriga maapähklivõi, mis ma siin müüdavatest leidnud olen, on Marks&Spenceri Crunchy Peanut butter, milles on väikesed pähklitükid sees.

Mul on blogis üks maapähkli-kookosekastmega salati retsept juba olemas, kuid sel korral tegin kastme veidi teistmoodi – lisasin korralikult vürtsi ja ka veidi seesamiõli ning sain ikka tõelise iseloomuga kastme. Põhimõtteliselt võib selle kastmega süüa igasuguseid köögivilju, nii äge on see. Sama kaste sobib suurepäraselt ka köögiviljade dipp'imiseks.



Salat 3-le:
suur peotäis punast (lillat) kapsast
pool (pikka) kurki
2 keskmist porgandit
suur peotäis tugevakoelist salatit (nt minivorm Rooma salatist, nn little gem)
1 mango (salatisse sobib pisut toores)
1 dl musti läätsi (kuivaine kogus)
2 laimi
2 sl röstitud maapähkleid

Kaste 3-le:
2 kuhjaga sl maapähklivõid
1 sl sojakastet
1 dl sooja (keedetud) vett
1 tl röstitud seesamiseemneõli
1 tl riisiäädikat
1 tl agaavisiirupit (või suhkruroosiirupit või mett (mesi pole vegan))
lusikaotsaga tšillihelbeid
poole laimi mahl (ca 1 sl)


Esmalt rösti maapähkleid 130-kraadises ahjus 20 minutit. Need pähklid lähevad salati peale. Pane ka läätsed keema. Sellesse salatisse sobivad tugevamakoelised läätsed – nt mustad või rohelised (aga mitte punased). Läätsed jätsin al dente; keetsin musti läätsesid veidi vähem kui 20 min.

Haki kapsas, porgand ja kurk suupärasteks tükkideks ja aseta kaussi. Rebi ka salatilehed tükkideks ja lisa ka need kaussi. Koori mango, eemalda kivi ja haki viljaliha õhukesteks viiludeks; lisa salatile.


Valmista salatikaste – selleks pane kas köögikombaini või arvestades koguseid, siis pigem saumikseri väikesesse lõiketeraga purustajasse kõik retseptis olevad kastmekomponendid ja vurista ühtlane mass. Lisatav vesi võiks olla vähemalt toasoe või isegi veidi soojem, kuna see teeb kastme vedelamaks ja siidisemaks.

Kurna keedetud läätsed ja loputa need külma veega. Lisa läätsed salatile ning kalla salatile peale vürtsikas maapähklikaste. Pigista lisaks veel veidi laimimahla ja pusita peale röstitud maapähkleid.