kolmapäev, 30. aprill 2014

Kuidas pastat valida? Spagetid sinimerekarpidega


Pastaga on mul väga emotsionaalne suhe. Arvan, et paljudel teistelgi. Pasta annab meeletul hulgal tõlgendamisvõimalusi, sellega saab kombineerida lugematul arvul lisandeid ja kastmeid. Kuna mänguruumi ja erinevaid maitseid on nii palju, on pasta toit, mis pisut ehk liiga sageli menüüsse kipub (vt blogist pasta alajaotust). Ilmselgeks probleemiks on rafineeritud nisujahu, mida väga paljud inimesed kas osaliselt või täielikult vältida püüavad. Olen püüdnud minagi asendada nisujahust pasta rukkijahust, riisijahust, tatrajahust või siis nisu täisterajahust pasta vastu, kuid need ei ole siiski võrdväärsed vastased heale durumnisujahust pastale. Durumnisujahust pasta sisaldab rohkem valku kui tavalisest nisujahust pasta, mistõttu ei kleepu keetes kokku ning jääb al dente keedetuna ka pringim.

Pasta kujusid on kümneid ja kümneid (Itaalias isegi sadu) ning vastavalt pasta kujule valitakse juurde ka kaste. Olen proovinud mitmeid eri kujuga pastasid, kuid jäänud on siiski vaid mõned püsivad sordid, mida enamasti toitudes kasutan. Minu absoluutne lemmik pastasortidest on spagetid – sobivad hästi nii tomatikastmetega, lihakastmetega (nt Bolognese) kui ka koore- ja juustukastmetega. Teine lemmikpasta, mida aeg-ajalt toitudes kasutan, on fusilli (spiraalid). Ideaalne kastmetega, mis spiraali keerdude vahele poevad – nt pestoga.

Räägime täna vaid klassikalisest Itaalia pastast. Aasia toitude nuudlid, mis on ju tegelikult ka koostise poolest sarnased (neis on sageli ka muna), jätan selles kontekstis võrdlusest välja.

Pastat valin üldiselt selle järgi, et see oleks durumnisujahust ja Itaalia päritolu. See ei anna muidugi alati 100%-list garantiid, et tegu on kvaliteetse pastaga. Tuleb ise katsetada, ja välja selgitada. Reeglina on ka kallim pasta kvaliteetsem. Pastavalik on Eesti suurtes ketipoodides üsna suur – leiab igas hinnaklassis pastat erinevatelt tootjatelt. Kunagi müüdi Prismas Monsurro pastat, mis oli üks parimaid pastasid, mida siin Eestis leidnud olen, aga tõenäoliselt ei ostetud seda selle kalli hinna tõttu eriti ning nii see müügilt kadus. Odavamatest pastadest on head Reggia spagetid (teisi sama firma pastasorte pole testinud). Sageli valin aga mahetoorainest pasta ning erinevate tootjate testimisel on parimaks osutunud Rimi kaubamärgi all müüdav ökopasta (sortidest on olemas spagetid, fusilli, penne ja äkki midagi veel). Kusjuures mahepasta hind ei erine eriti teistest pastadest, kuigi muidu on alati mahetoode samalaadsest tavatootest (kordades) kallim.

Lisaks kuivpastale on müügil ka värske pasta, kuid nende valik on Eestis nigel. Muidugi võib pastat ka ise teha, kel selle jaoks vastav masin olemas. Minul on KitchenAid’i mikseri külge kinnituv pastamasin, mis ei tee õhukesi lehekesi nagu enamus pastamasinad, vaid mitme erineva kujuga pastasid. Töötab hakklihamasinaga sarnasel põhimõttel ning igale pastaliigile on eraldi “sõel”, mille abil pasta kuju vormub. Ei kasuta küll pastamasinat sageli, kuid kõikvõimalikud köögividinad mulle meeldivad.

Pasta keetmine võib tunduda lihtsaimast lihtsaim, aga nõuab siiski veidi teadmisi ja harjutamist. Pasta peab jääma keemise lõpuks al dente ehk hamba all veidi kõva. Pooltoorel ja al dentel on omakorda vahe. Pasta pakile on vastavalt sordile märgitud alati ka keeduaeg (või ajavahemik). Soovitav on keeta alati pigem vähem kui rohkem. Kui pasta serveerida vedelapoolse kuuma kastmega, haudub see kastmes edasi ning sel juhul peaks pastat keetma isegi vähem kui pakil ette nähtud miinimumaeg. Pasta keeduvette tuleb lisada vaid soola; õli pasta keeduvette ei lisata (see komme pärineb tõenäoliselt kleepuva pasta keetmisest). Pastat keedetakse kõrgel kuumusel ning pahatihti kipub pott üle ajama. Selle vastu aitab, kui panna kaane vahele puulusikas. Pastat valmista alati vahetult enne sööma hakkamist (ajasta täpselt kastme valmimise ajaks), et seda ei peaks maha jahutama. Maha jahutatud ja uuesti kuumutatud pasta ei maitse kunagi sama hästi kui värskelt keedetud. Pastat ei tasu sõelal liiga kuivaks nõrutada – vaid hetkeks sõelale ning sõelalt juba kaussi või kastme sisse.

Pastateemaliste mõtete koondamise ajendiks on aga uued Veski Mati pastad, millele on asutud tegema jõulist turunduskampaaniat. Saadeti mullegi kui toidublogijale proovimiseks kuut erinevat sorti Veski Mati pastasid. Tunnistan, et ei ostaks ise poest kunagi Eesti pastat, kuna Itaalia pasta lihtsalt on kindla peale minek. Pealegi on kusagil mälusopis 90-tel levinud (äkki praegugi?) kodumaised rõvepastad, mis keesid pehmeks ja kleepusid kokku. Veski Mati pastad on kirjade järgi 100% durumnisujahust, kuid pimetesti tehes seda ei uskuks. Spagetid imavad kastme sees liigselt vedelikku ning pehmenevad üle, seda ei juhtu aga teiste spagettidega mida ma sageli kasutan. Kui keeta fusillit 9-10 minutit, nagu pakendil kirjas, ei jää see mitte al dente, vaid tugevalt ülekeedetud pasta. Ka 8 minutit oli selle fusilli jaoks ilmselgelt palju. Fusilli laguneb koost ja jääb lödi. Penne ja Chifferini (klassikaline makaronisarveke) olid tugevamad. Makaronikuju ei istu mulle aga pastaroogades üldse. Veski Mati pastad on millegipärast väiksemad, kui nende sortide kuju klassikaline vorm – spagetid on lühemad, penned ja fusillid peenemad ja lühemad – ei kujuta ette, miks sellist teed mindud on. Kuigi pastat süüakse kastmega ning kaste annab pastale maitse, on Veski Mati pastad maitsetumad kui teised pastad, mida ma sööma olen harjunud.

Ilmselgelt ei osta mind keegi mõne pastapakiga ära ega saa vastutasuks tellitud positiivset postitust. Olin nõus testima, aga alati avaldan oma tegeliku arvamuse. Jään ausaks nii enda kui oma lugejate ees, blogimine on minu jaoks hobi mitte rahateenimise viis ega kellegi ärihuvide esindamine.

Hilisem täiendus: juhtusin taas poes pastaleti ette ning silma jäi teise Eesti tootja - Tartu Mill fusilli pasta, mis nägi kahtlaselt hea välja (mida kokkusurutumad on fusilli keerud, seda vähem need ka keetes välja venivad). Hind kummaliselt odav - 69 senti (pakk ikka 500 g). Lihtsalt sama teema valguses ostsin ja proovisin neidki (taas karulaugupestoga, et võrdlus oleks samadel alustel). Minu imestus oli suur ning pean tõdema, et see fusilli on täiesti arvestatav pasta - säilitas kuju ja keerud olid tihedalt koos. Kusjuures al dente keetmisaeg on märgitud 6 minutit ja see on väga täpne. Kui Veski Mati inimestega suhtlesin ning mainisin, et fusilli keetmisaeg pakendil on ikka totaalselt vale, tunnistasid nad, et jah, tõesti, et see märgitud 9-10 minutit ongi vale, nad on ise pastat testinud (ohoo!) ja tegelik keetmisaeg on 7 minutit. Ma ei suuda mõista sellist tagantjärgi tarkust. Kuidas saab lasta müügile valede andmetega toodet! Aga ega paraku ka vähem keetmine seda pastat kvaliteesemaks muuda.

Lõpetuseks üks pastaretsept, mida mul seni blogis pole – spagetid sinimerekarpidega. See on imeline toit - kes proovinud, see teab. Sama kastmega võib pasta asemel süüa ka krõbedat Prantsuse saia.

Vaja läheb (3-4-le):
1 kg sinimerekarpe
oliiviõli
4 küüslauguküünt
1 tšillikaun
paras punt peterselli
tüümianit 
1,5-2 dl valget veini
3 dl 35%-list rõõska koort
meresoola

300 g spagette



Kalaletis müüdavad sinimerekarbid on elusad – või vähemalt peaksid nad seda olema. Neid hoitakse võrgu sisse pakituna jää peal külmas. Et need koju tulles jätkuvalt elus püsiksid, kasuta kilekotti võimalikult lühikest aega ning vabasta karbid kodus nt külma vette. Elusad sinimerekarbid tunneb ära selle järgi, et nende kaks karbipoolt on tugevalt kinni. Lahtiseid karpe toksi vastu lauda või muud kõvemat pinda – elusad karbid tõmbavad endale kesta tagasi ümber, surnud jäävad lahti. Surnud karpe ära toiduks tarvita.

Meil müüdavad kasvatuste sinimerekarbid on üldiselt puhtad – neid vees leotades ei pudene sealt reeglina liiva (vees karbid avanevad ning nii peaks mustus välja tulema). Kui karpidel on küljes “habemed” – väikesed karvakesed ühel pool karpi, eemalda need ettevaatlikult.

Pasta ja sinimerekarbid peavad valmima ühel ajal – kui hakkad kastet valmistama, aja samaks ajaks vesi keema ning pane pasta keeduvette.
Lõika küüslauk ja tšilli peenikeselt. Kuumuta pann, lisa pannile õli ning prae selles küüslauku ja tšillit umbes pool minutit (ära küüslauku pruunista, muidu muutub see kibedaks). Lisa pannile sinimerekarbid ning sega pidevalt – karbid hakkavad kuumuses avanema. Paari minuti pärast lisa pannile vein ning lase alkoholil kõrges kuumuses aurustuda (kuna alkohol aurustub, võivad seda toitu süüa ka lapsed). Küpseta karpe kokku umbes 4-5 minutit, seejärel lisa pannile rõõsk koor, puista sisse hakitud petersell ja tüümianilehed (varsi ära kasuta, need on jäigad). Maitsesta kaste vähese meresoolaga. Lase koorel korraks keema tõusta ning serveeri kaste vastvalminud pastaga.


esmaspäev, 28. aprill 2014

Karulaugusalat wakame ja lõhega


Karulauk on igakevadine õnnistus, mis vahetab salatites välja puise Itaalia päritolu rukola. Värskus, terav maitse, vitamiinid – seda olen oodanud. Mulle tundub, et karulaugu küüslaugune maitse on sel aastal eriti tugev.

Kindlasti ei saa ükski kevad mööduda ilma karulaugupestota. Põhiliselt sööme karulauku siiski salatite koostises. Sel aastal avastasin enda jaoks karulaugu ja wakame koosluse. Wakame vetikat kasutatakse Jaapani ning mitme teise Aasia maa köögis. Wakame sisaldab magneesiumi, kaltsiumi, joodi, rauda, vitamiine (A,B, C, D, K). See wakame, mida salatis kasutan, on maitsestatud seesamiga ning on mu maitsemällu sööbinud ühe Jaapani maitsena (müüakse Eestis sügavkülmutatult; nt Jaapani pood MoMo ja Stockmann). See, milliseid koledaid lisaaineid see maitsestatud wakame sisaldab, jätan kirjutamata ja pigistan ka ise silma kinni. Kogused, mida korraga tarbin pole märkimisväärselt suured, et selle pärast muretsema peaks. Wakamed kasutan vahel ka sushi koostises.

Vaja läheb:
karulauku
rediseid
kurki
avokaadot
wakame vetikat
oliiviõli
sidrunimahla
küpsetatud lõhe

Esmalt küpseta lõhe kas ahjus või grillil ning lase sellel jahtuda. Mina küpsetan lõhe teadlikult alati rohkem, kui ühel päeval ära jõuame süüa, kuna ma lausa jumaldan külma lõhet ning söön seda järgmisel päeval salati koostises. Isegi kui salatit pole aega alati teha, maitseb külm lõhe imeliselt hästi ka lihtsalt koos kurgiviiludega. Lõhe mitte üle küpsetada, muutub kuivaks!

Lõika sügavkülmutatud wakame’st paras kogus ning lase sellel toasoojuses sulada. 

Haki salati jaoks karulauk, redised ja kurk. Puhasta ja viiluta avokaado, lisa ka see salatile. Puista salatile wakame. Sega salatikomponendid omavahel läbi. Wakame annab salatile põhilise maitse, mistõttu salatikastet tuleb lisada minimaalselt – vaid veidi soola, oliiviõli ja sidrunimahla. Viimasena lisa salatile küpsetatud ja jahtunud lõhe. 

neljapäev, 17. aprill 2014

Raamatu “Eesti laste lemmiktoidud” esitlus

Head sõbrad ja ka kõik blogilugejad, keda ma isiklikult ei tunne! Olete oodatud raamatu “Eesti laste lemmiktoidud” esitlusele 22. aprillil kell 17.00
Viru keskuse Rahva Raamatus.

Maitsta saab parimaid palu värskest kokaraamatust. Teemakohane on kaasa võtta ka lapsed.

Soovijad saavad raamatusse autogrammi.

Esitluse ajal on raamat soodushinnaga.



esmaspäev, 14. aprill 2014

NOA


Mõne päeva eest tähistasime Reneega suurt ja ümmargust tähtpäeva - 15 aastat meie ühiselt käidud teed. See koosoldud aeg on ligi pool minu elust, kogu minu täiskasvanuiga (ja veidi enne sedagi)! See aeg on täis armastust, mis aastatega muutub üha sügavamaks.

Broneerisin meile selleks päevaks õhtusöögi hiljuti avatud ja kohe uudistajate poolt vaimustusega vastu võetud restoranis NOA, mis asub Viimsi-Tallinna piiril, täiesti mere ääres. See on Eestis üsna haruldane asukoht restorani (ja uusehitise) jaoks, kuna Eestis peaks kehtima mereäärses vööndis ehituskeeld, kuid mis iganes viisil see maja otse mererannale ehitada lubati, on see äge. Küll on istutud mujal maades mereäärsetes restoranides, kus laine laksub väliterrassi kõrval. Nüüd saab restoranis merevaadet (ja suvel terrassil ka merekohinat) nautida siin samas Tallinnas.

Saime kahese laua kohe akna alla, vaatega Tallinna lahele ja linna siluetile. Restorani interjöör on Põhjamaiselt karge, minimalistlik ja hele. Sisekujunduses on kasutatud palju rustikaalset tahutud valget ja tumedat puitu. Enamik restorani külastajatest meie ümber olid suurte seltskondadega ning tähistasid sünnipäevi. Kui ma algul kahtlesin, kas siia lastega tulla sobib, siis siin kohtas mitut viisakat titte, kes toolis istusid ning kuidagi kõrvalsööjaid ei häirinud. Aga sellegipoolest oli hea vahelduseks kusagil kahekesi käia.

Tellisime esmalt mõlemad kaks käiku, jättes veel kolmanda käigu lahtiseks. Mulle tundus menüü nii põnev, et oleks magustoidust loobunud ning söönud lõpetuseks pigem mõne eelroa. Esmalt valisin aga eelroaks põrsasalati kalamarja ja kurgiga (menüüs nimetus Surf & Turf). Olin täiesti lummatud neist maitsetest – see oli midagi nii erilist ja kirjeldamatut head, et mul tekkis seda süües mõte tellida see sama salat ka kolmandaks käiguks. Salatit süües aga ei suutnud välja mõelda, KUIDAS selline tulemus saavutatud on. Aimasin, et põrsaliha on pikalt ja madalal temperatuuril küpsetatud, kuid mis tükk ja kuidas täpsemalt, see küsimus jäi õhku rippuma. Ka salatikaste oli mõistatus – õrnroheline, kreemjas, lausa siidine. Oletasin, et ilmselt olid mängus munakollased ja või. Kui teenindajalt uurisin, et kuidas see salat tehtud on, siis luges ta mulle soravalt ette, et salati sees on põrsaliha, rukola, kurk ja kalamari ning “ega siin muud kunsti olegi”. Ma püüdsin sõbralikult vastu vaielda, et just kunstiga siin tegu ongi ja saatsin ta kööki asja lähemalt uurima. Nooruke kirju miniseelikuga teenindaja tuli tagasi infoga, et sea sisefileed (üllatus!) on küpsetatud 6 h 60 kraadiga, kastmeks on salatil Béarnaise. Seda “luureinfot” kavatsen ma kodus kasutada ja midagi ligilähedastki ise proovida valmistada.
Põrsasalat

Renee sõi eelroaks veise tartar’i. Serveeritud põletatud puuhalul, juures efektne leivast valmistatud tuhk. Mina käin alati Renee juurest oma kahvliga kõiki toite proovimas – maitses värskelt ja suviselt. NOA leib ja sai - oletan, et see on nende looming - väga suurt üllatust ei pakkunud. Leib oli veidi kuivavõitu, võimalik, et mitte samal päeval küpsetatud. Leib saab pakkuda mulle elamust ainult ja ainult selle küpsetamise päeval.
Veise tartar

NOA menüüs on hinnad vaid kolmes ühikus 6, 12 ja 18 € - lihtne ja mõistlik süsteem. Pärast hiljutist USA reisi ja sealset väljassöömist tundub hinnatase sellise autoriloominguga menüü puhul isegi üllatavalt odav. NOA peakokaks on end mujalgi restoranides (Bordoo, OKO) tõestanud Tõnis Siigur.

Pearoaks, kui nii saab kategoriseerida, võtsin Vietnami Pho supi. Võrreldes põrsasaltiga jäi selle teostus nõrgemaks. Aga alati oleneb, millega võrrelda. Samal ajal saabus lauda ka Renee tellitud veiseribi, mida ma algul pulkadega maitsmas-nokkimas käisin, hiljem aga kahvli ja noaga Renee kõrvalt sööma asusin. Veise juurde tellis Renee veel aedvilju, kuna veis ise oli serveeritud vaid paari porrukangiga. Kont veiseribi küljes oli jäme ja vähemalt 30 sentimeetrine ning üllatuslikult oli ka lihakogus selline, et kui me selle kahepeale lõpuks ära olime suutnud süüa, olid kõhud ilmselgelt liiga täis. Arvasin, et selliseid mehiseid ribisid saab vaid Mack Bar-B-Que-stiilis kohtades, aga üllatuslikult pakub neid ka Tõnis Siigur.
Pho supp


Veiseribi

Lisandid liha juurde

Aga see veiseribi väärib vaatamata hiiglaslikule kogusele siiski vaid tunnustavaid kiidusõnu – see oli ideaalselt küpsetatud, pealt krõbeda koorikuga, mõnusalt rasvane, mis teeb selle maitsvaks isegi ilma kastmeta süües. Liha juures oli kirjade järgi tegelikult ka piprakaste, kuid me mõlemad tundsime kastmes pigem mee, karamelli ja pähkli maitset ning kahtlustasime, kas see kaste (magustoidukaste?) ekslikult liha juurde ei sattunud. Samas koos lihaga maitses see ütlemata hästi. Lasime isegi köögist järgi uurida ja maitsta, kas tõesti on tegu piprakastmega. Oli. Kui eksitavad võivad maitsemeeled vahel olla.

Algne mõte kolmandast käigust sai ilmselgelt maha maetud, kuna isegi hea tahtmise korral ei suutnud meist kumbki enam ühtegi ampsu süüa. Imekombel olime me oma õhtusöögiga ühele poole saanud vaid pooleteist tunniga.

Kui me kaks tundi pärast laste äraandmist neile minu õe juurde järgi jõudsime, imestas õde, kuidas ja miks me nii kiiresti tagasi jõudsime. Mis sellest järeldada, kui me pooleteist tunniga söönuks saame ning teepeal Olümpiast külla kooki kaasa ostmas käime... Kas on koht kuhu tasub minna? Nipiga küsimus. Kes eelnevat luges, teab, et tasub minna. Meie läheme igal juhul tagasi, nii palju jäi ju proovimata. Meie Viimsi tuttavad, nüüd teame, kus kohtumist ja õhtusööki  kokku leppida. Käiks vaid Harku vallast Viimisse praam...

esmaspäev, 7. aprill 2014

Uus raamat “Eesti laste lemmiktoidud”

Eelmisel suvel sain Pegasuse kirjastuselt ettepaneku kirjutada lastetoitudest kokaraamat. Võtsin pakkumise rõõmuga vastu, kuna tundsin, et see teema on minu jaoks väga südamelähedane ning tegelen sellega meeleldi ka süsteemsemalt. Ehk siis valmistan toidud, pildistan, testin laste peal ja panen tulemused kirja. Blogisse olen lastetoitude retsepte lisanud vaid näpuotsaga, aga raamat on just õige koht, kuhu laste lemmikretseptid koondada.

Raamat jõudis poodidesse müügile eelmisel nädalal, mina nägin oma raamatut paberkandjal aga alles mõne tunni eest. Tundub ilus, olen trükikvaliteediga rahul.
"Eesti laste lemmiktoidud"

Kuna olen praeguses eluetapis kodune ja laste päralt, sobivad mulle tööd, kus ma saan oma töötempot ise valida. Selle raamatu valmimiseks oli mul aega ligi pool aastat. See aeg tundus olevat piisav, et mahutada raamatuga seonduvad tegevused igapäevatoimetuste vahele. Algselt mõtlesin, et koostan raamatu ühtlase tempoga – umbes paar retsepti nädalas - aga reaalsuses tegin enamus raamatust valmis viimase kuuga. Üllataval kombel polnud intensiivne lõpp stressirohke, vaid ma nautisin seda protsessi. Igapäevaselt olid kodus kolmekäigulised lõuna- või õhtusöögid ning kõik olid rahul. Mõtlesin viimastel nädalatel enne käsikirja äraandmist, et kui ma peaksin oma töö kõrvalt suutma lastele 4-5 korda päevas süüa teha, siis seda ma enam ei suudaks. Aga kuna mu töö oligi lastele toidu valmistamine, siis kõik sujus suurepäraselt.

Sageli tundub raamatule sisu loomine oluliselt lihtsam kui raamatule sisu iseloomustava (ja ka müüva) pealkirja väljamõtlemine. Just pealkiri on see, mis raamatule alles kõige viimases etapis erinevate osapoolte vahel läbi rääkides paika pannakse. “Laste lemmiktoidud” tuli mulle pähe aga üsna varajases faasis ning tundus olevat kohe see õige. Kirjastuse poolt soovitati vaid lisada sõna “Eesti” - viitamaks, et tegu on pole tõlkekirjandusega, vaid kohaliku autori loominguga.

Toidufotograafia

Eriline väljakutse oli minu jaoks toitude pildistamine. Olen küll ka kahele eelmisele raamatule ja loomulikult ka blogile pildid ise teinud, kuid enda (ja tõenäoliselt ka lugejate-vaatajate) nõudmised on ajaga oluliselt kasvanud. Toidupildistamine on aastatega Eestis professionaliseerunud ning iga kodukoka pildid pole enam need, mida oleks esteetiliselt ilus vaadata. Õppisin oma fotoaparaati, objektiive ja fototöötlusprogrammi paremini tundma (mind aitas Marju). Objektiiv (Canon EF 50mm f/1.4 USM), millega ma enne pildistada ei osanud ning mis tundus mulle lausa ebameeldiv, sai mu lemmikobjektiiviks, millega ma pildistan nüüd pea kõike – toitu, lapsi, loodust.

Suur osa pildistamisest jäi aasta kõige pimedamasse aega – detsembrisse ja jaanuarisse, mil valget pildistamiskõlbulikku ega oli päevas vaid maksimaalselt kolm tundi (kella 11-14-ni). Ja seda mitte iga päev – oli ka päevi, mil ei läinudki valgeks. Võtsin eesmärgiks siiski pildistada toidud päevavalguses, vaid üksikuid pilte on aidatud välguga.

Esikaanefoto osas otsustasime aga mitte minna kokaraamatule tavapärase toidupildi teed, vaid esikaanele pidi saama emotsioon. Emotsiooni kutsusin kinni püüdma fotograafi, kes seda eriti hästi oskab - Krista Kõivu.


Foto: Krista Kõiv

Foto: Krista Kõiv

Foto: Krista Kõiv

Raamatu peatükid

Raamatusse “Eesti laste lemmiktoidud” on koondatud toidud, mis on Eesti laste maitsemeeltele omased ning juba on või loodetavasti saavad nende lemmikuteks. Oma lemmikretseptid lastele ja perele toidu valmistamiseks leiavad siit kindlasti ka vanemad, kuna enamus retseptidest on lihtsa ja kiire valmistuskäiguga, mis sobivad argipäeva.

Raamatus on neli peatükki. Esimene peatükk keskendub 1-3-aastaste laste toidule. Väikelaste toidu valmistamisel on põhilisteks märksõnadeks tooraine kvaliteet ja tervislikud toiduvalmistamise viisid. Võimalusel eelista laste toitudes mahetoorainet, kuna see on kasvanud ilma kemikaalideta ja seega ka tervisele parem. Väikelaps on kui puhas leht - tema maitsemeeled on veel rikkumata. Ja mitte üksnes maitsemeeled, vaid ka tema teadvusesse pole veel jõudnud, et teatud toite peaks ära pelgama. Seetõttu on just esimesed eluaastad õige periood lapse maitsemeeli kujundada soovitud suunas. Pane supile peale maitserohelist ja kinnita lapsele, et nii suppi süüaksegi - väikelapse usk lapsevanema eksimatusse on veel absoluutne ning ta võtab su sõnu puhta kullana. Samuti tutvusta lapsele võimalikult palju erinevaid tooraineid ja neist valmistatud toite, et need saaks tema jaoks tuttavaks ja seega ka aktsepteeritavaks. Oma kogemuse põhjal võin kinnitada, et see meetod on toiminud – olen oma lastele varajasest lapseeast alates tutvustanud kõiki toite, mida me ka ise sööme – seetõttu ei karda lapsed proovida ka midagi uut  - olgu see või krokodilliliha J. 2- aastane sööb sushit pulkadega ning küsib turul käies, kas kalamari on värske. Lisaks tunneb ta erinevaid toiduaineid detailsuseni. 8-aastase tšillitaluvus on samal tasemel nagu meil endil (tšillitaluvus on “treenitav”). Restoranis käies väldime lastemenüüsid ning leiame lastele toidud põhimenüüst – ikka selleks, et lasta ka lastel avastada uusi ja põnevaid maitseid. Raamat keskendub siiski põhiliselt kodumaistele toitudele.

Lillkapsa-porgandipüree kinoa ja veiselihaga

Enamikes peredes on aga tõeline väljakutse lasteaia- ja koolilastele meelepärase ning samas tervisliku toidu valmistamine. Teises peatükis on koha leidnud retseptid, mis on lasteaia- ja koolilaste tõelised lemmiktoidud. Ja mitte ainult laste - need on toidud, mida hindab kogu pere. Selles eas lastel on välja kujunenud juba teatavad maitse-eelistused. Siinkohal mängivad olulist rolli varasemad kokkupuuted erinevate toitudega ning ka vanemate ja eakaaslaste eeskujud. Paljud lapsed ütlevad, et ei söö teatud toite, sest need ei maitse. Tihti on mittemaitsemise taga hoopis põhjus, et nad pole seda kunagi maitsta saanud ja ei tea ega tahagi teada mõne uue toidu maitset. Seega tuleb katsetada nutikaid viise, kuidas aedvilju kõige paremini toidu sisse ära peita ning pidada ka läbirääkimisi ja teha selgitustööd uute toitude osas.
Isetehtud müsli

Haugipalad


Kolmandast peatükist leiab retsepte allergikutele ning erinevate toidutalumatuste käes kannatavatele lastele ja ka täiskasvanutele. Kui ema soovib allergiku imetamist jätkata, tuleb tal paratamatult ka enda menüüs piiranguid seada. Olen selle tee kaks korda läbi käinud ning tean, milleks ema lapse tervise ja heaolu nimel võimeline on. Kõikidele allergikutele üheselt sobivaid retsepte pole võimalik koostada, kuna allergiad on individuaalselt väga erinevad ning nüansirohked. Küll aga olen püüdnud selle raamatu retseptides vältida põhiallergeene nagu muna, piim (ja piimatooted), nisujahu, pähklid, kala, tsitruselised, šokolaad (kakao).
Moonikuklid allergikutele (munata ja piimata)

Datli-kookosekommid


Neljas peatükk keskendub pidupäevatoitudele - olgu need sünnipäevad, jõulud või muud tähtpäevad, ei tahaks keegi köögis istuda ja päev otsa vaaritada. Et pidupäeva nautida saaks, on mõistlik päev varem võimalikult palju pidupäevatoite kas osaliselt või täielikult valmis teha. Siia peatükki on koondatud retseptid, mille maitseomadused ja tekstuur seistes ei halvene. Palju retsepte on jõukohased ka lastele endile - koos vanema juhendamisega saavad lapsed oma sünnipäevatoitude valmistamisel abiks olla.
Lepatriinuvõileivad

Kohupiimapontšikud

Kirju koer


Loodan, et leiate sellest raamatust häid ideid ning toite, mida lapsed hindavad ja teinekordki küsivad. Veidi pilte on siin "nuusutamiseks". 



Blogi tagasisidest tean, et lugejate seas on palju tervisliku toidu austajaid ja väikeste laste emasid. Loosin kõigi sellele postitusele kommentaari jätnud inimeste vahel välja ühe autogrammiga raamatu “Eesti laste lemmiktoidud”. Loosimises osalemiseks kirjuta, mida põnevat enda jaoks siit blogist oled leidnud. Jäta palun ka meiliaadress, kui see sinu profiili alt pole leitav.

Raamatu loosin välja pärast lihavõttepühi – 21. aprillil.