reede, 23. detsember 2011

Banaani-mustsõstrakeeks

Head asjad sünnivad vahel täiesti juhuslikult. Kaks küpset pruunitäpilist banaani puuviljavaagnal tekitasid mõtte, et võiks need keeksi sisse pista. Sügavkülmas on mul sel aastal päris palju mustsõstraid - ka need sai keeksile lisatud. Keeks sai seest mahlane ning pealt krõmpsuv; maitses eriti Reneele. Keeksi pealmisele kihile meeldib mulle puistata suureteralist demerara suhkrut, mille kristallid kuumuses ei sula.

Vaja läheb:
2 muna
1 dl rafineerimata roosuhkrut
100 g võid
2 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
ca 200 g banaani (2 banaani)
150 g mustsõstraid
1 tl maisitärklist
2 tl suureteralist rafineerimata roosuhkrut



I etapp: vahusta munad (kollane ja valge koos) suhkruga korralikult vahule. Sulata või ja püreesta kahvliga küps banaan. Sega omavahel nisujahu ja küpsetuspulber. Hüpita mustsõstraid maisitärklise sees.
II etapp: sega kõik kokku. Lisa vahustatud munadele kuivained, sega kergelt läbi. Seejärel lisa banaan ja mustsõstrad ning viimasena sega sisse sulavõi. Kalla tainas võiga määritud keeksivormi ning puista peale suureteralist rafineerimata roosuhkrut (nt pruunis pakis Billington's demerara) - sellest jääb keeksile krõbe ja magus pealispind, mis muudab keeksi eriliselt maitsvaks.
III etapp: küpseta keeksi pöördõhu funktsiooniga 180-kraadises ahjus (või 200 kraadi ilma pöördõhuta) alumisel siinil ca 45 minutit (kuni pealt on kuldpruun).

laupäev, 3. detsember 2011

Brokoliga lõhesupp

Brokoli sattus mul lõhesupi sisse täiesti juhuslikult, aga üllatas sedavõrd, et tasus retsept kirja panna. Juhtus see nii, et otsisin külmkapisahtlist supi jaoks maitserohelist, kui komistasin brokoli otsa ning nii see sõna otseses mõttes viimasel minutil supis sisse sattus. Lõhe ja brokoli on teada-tuntud sobiv kooslus - see on varem järgi proovitud paljudes teistes toitudes; miks mitte siis ka supis. Aga tasub meeles pidada, et brokoli on oma parimate maitseomadustega vaid siis, kui see on krõmpsuv ja värske, mingil juhul ei tohi seda pehmeks keeta. Seetõttu lisasin brokoli supile alles siis, kui supp juba valmis oli - piisab vaid korraks kuumaga ehmatamisest.

Puljong:
lõhe supikogu (minul oli selleks rohke lihaga kala selgroog)
maitserohelist (minul salvei, till, loorber, petersell)
1 sibul
meresoola

Supiks:
oliiviõli
3 porgandit
2 kartulit
1 porrulauk
1 sibul
3 küüslauguküünt
jupp tšillit
meresoola
jahvatatud valget pipart
2 peotäit brokoli õisikuid

Peale:
maitserohelist (roheline sibul, till, petersell)

Mina eelistan lõhesupi puhul keeta puljongit lõhe selgroost ning selle küljes olevast lihast. Kalapead ja sisikonnad on minu jaoks täielik hirm ning nendega ma lihtsalt ei suuda ümber käia. Sestap kui läheb supi tegemiseks, ostan ma just selle poole lõhest, millel on selgroog, aga pole pead. Kui kala fileerida ja selgroog jätta puljongi jaoks, võib selle külge jätta ka liha. Supikogu tuleb eelnevalt pesta ning lasta vähese veega keema tõusta. Esimene vesi tasub ära kallata ja pott pesta. Teise veega ei teki enam puljongi pinnale praktiliselt üldse vahtu ning puljong jääb selge. Puljongi keema tõustes lisa poolitatud sibul, meresoola ning maitserohelist (pole vaja tükeldada). Kalapuljongile piisab 30-45 minutist keetmisest. Raamat "Kulinaaria" väidab puljongite peatükis, et kauem keetes läheb kalapuljong mõruks. Kurna valmis puljong (kõik maitseained jäävad sõelale ja supi sisse ei lähe - neist on maitse puljongisse keedetud). Nopi kala selgroo küljest liha ja pane eraldi kaussi. Kui liha on vähe, võib supile lisada lõppjärgus ka tükeldatud lõhefileed.

Puljongi keemise ajal valmista ette köögiviljad. Osa porgandist lõikasin tükkideks, osa riivisin jämeda riiviga. Porgandiga mängimisel oli puhtalt praktiline eesmärk, kuna Anee on hakanud supi seest porgandit välja urgitsema, aga riivitud porgand sobis hästi; mäletan, et tegin väiksena ise sama ja ega keeduporgand maitse mulle tänaseni. Tükelda ka sibul ja porrulauk. Et porrulaugu vahelt mulda hästi kätte saada, lõika see keskelt pikkupidi pooleks ning pese voolava vee alla kihtide vahelt puhtaks. Seejärel tükelda porru. Hauta pannil tükeldatud sibul, porru, porgand ja küüslauk; maitsesta meresoola, jahvatatud valge pipra ja tšilliga - piisab umbes kümnest minutist. Kurnatud ja uuesti keema lastud puljongisse lisa kartul ning kui kartul peaaegu valmis, lisa ka kõik pannil hautatud aedviljad. Viimasena lisa puljongisse puhastatud kalatükid ja brokoli. Ära enam keeda! Brokolit ei tohi keeta ega jätta kuuma puljongisse pikemaks ajaks, muidu läheb see pehmeks ning muutub mõnusa krõmpsuva asemel söödamatuks plögaks. Juhul, kui suppi jääb ka teiseks päevaks, ära jäta sellesse brokolit. Minu arvates selgete suppide maitseomadused kannatavad oluliselt, kui neid tarbida teisel päeval soojendatult. Seetõttu keedan suppi vaid üheks päevaks ja koheselt söömiseks. Supile puista peale ka maitserohelist - minul läks rohelist sibulat, tilli ja peterselli.

neljapäev, 24. november 2011

Ökomüsli ja supertoit

Ärkame lastega kell 11 hommikul, väljas on ikka pime ja sajab vihma. Hullemat ilma annab otsida. Aga muudame päeva ilusaks - alustame seda tervisliku isetehtud müsliga, mille kõik koostisained pärinevad mahepõllumajandusest. Vahelduseks traditsioonilisele kaerahelbemüslile lisasin sellele ka odrahelbeid. Kuna Liina teab, et mulle meeldib igasugune tervislik kraam, tõi ta mulle prooviks supertoidu alla klassifitseeritud chia seemneid - ka neid lisasin müslile. Chia seemned on olnud tähtsateks maiade ja asteekide toiduaineteks, need sisaldavad rikkalikult Oomega-3 rasvhappeid ja antioksüdante. Seemned erilist maitset ei anna; oma välimuselt meenutavad imepeenikesi mooniseemneid ning pärast nende söömist tasub hambavahed üle kontrollida :) Goji marju kui supertoitu tunnen mina juba alates 2007 aastast, mil ma need marjad Jaapanis avastasin.

Nn supertoit on Eestis viimasel aastal muutunud moesuunaks. Samas on selle kõige taga kõva turunduskampaania ning selge on ka see, et supertoit on muutunud siin kellegi äriks. Olen kuulnud nii müügiinimeste supertoitu ülistavaid jutte kui ka lugenud nende imeviljade kohta ajakirjandusest, kuid eile sattusin kuulama Vikerraadio saadet Huvitaja, kus Urmas Laansoo rääkis supertoiduks peetavatest viljadest botaaniku vaatevinklist. Säilitagem ikka terve mõistus. Saadet saab kuulata siit.

Vaja läheb (3-le):
päevalilleõli
3 sl odrahelbeid
3 sl kaerahelbeid
2 tl rafineerimata roosuhkrut
2 sl päevalilleseemneid
2 sl maitsestamata täistera maisihelbeid (saadaval ökopoodides)
1 sl kookoshelbeid
1 sl kookoslaaste
1 sl rosinaid
1 sl chia seemneid
1 tl goji marju

Pane kuumutatud pannile päevalilleõli, lisa odra- ja kaerahelbed - rösti kergelt. Järgmisena lisa suhkur ja päevalilleseemned, sega kõik läbi. Nüüd võid pannilt juba tule alt ära keerata, kuumust jätkub piisavalt. Lisa müslile täistera maisihelbed (need on pressitud tervest maisiterast ja seega sisaldavad täisväärtuslikke toitaineid), kookoshelbed ja -laastud, rosinad, chia seemned ja goji marjad. Eemalda pann kohe kuumalt pliidiaugult, kuna viimasena lisatud koostisainetele pole kuumutamist vaja, muidu lähevad kasulikud ained kaduma. Serveeri jogurti või piimaga. Kõrvale võid lõigata ka banaani. Eriti hea hommikujook on kuum astelpajumahl, millest mina talviti täiesti sõltuvuses olen. Astelpajumahlas on väga palju C-vitamiini ning pidev C-vitamiini tarbimine aitab ennetada külmetushaigused.

Kausi meisterdas Kaisa-Maarja

reede, 11. november 2011

Toidublogijate parimad palad nüüd raamatus - "Kulinaarsete kroonikute kokaraamat"

Kes Eesti toidublogisid süstemaatiliselt külastab, on tõenäoliselt juba sahinaid uue kokaraamatu teemal lugenud-kuulnud. Kohe-kohe on ilmumas raamat pealkirjaga "Kulinaarsete kroonikute kokaraamat", mille autoriteks 10 hästituntud Eesti toidublogijat.

Toidublogijate raamatu idee tuli kirjastuselt Pegasus ning raamatu koostajaks ja ühtlasi vahelüliks kirjastuse ja blogijate vahel sai Tuuli. Kerge see Tuuli jaoks kindlasti polnud - autoreid oli kümme, igaüks erinev isiksus ning lisaks ühe osapoolena kirjastus oma huvidega. Välja sai vahetatud mitmeid retsepte, kuna liiga sarnaseid toite polnud mõtet raamatusse teineteise kõrvale panna. Blogijad on viisakas rahvas, mistõttu kokkuleppele saime omavahel väga kenasti. Aga loomulikult tekitas raamatu pealkiri väga palju arvamusi ja erinevaid assotsiatsioone ning eks lõpuks jääb pealkirjaks ikka mingi kompromisslahendus. Pealkirjast olulisem on siiski raamatu sisu.

Niisiis, 10 kulinaarset kroonikut on:

Mari-Liis blogist Siit nurgast ja sealt nurgast
Tuuli blogist Ise tehtud. Hästi tehtud.
Liina blogist Aglio e olio
Piret blogist Puhas rõõm
Juta blogist What a wonderful world!
Ülle blogist Tiramisust ja Fata Morganast
Marju blogist Tassike elu topelt koorega
Elis blogist Elis köögis
Priit blogist Profa köögipool
ja mina


Iga blogija pakkus välja ühe retsepti kaheksasse erinevasse kategooriasse - seega kokku 80 toitu, mida toidublogijad peavad oma lemmikuteks. Raamatust leiab häid suppe, maitsvaid kooke ning isegi perekonna reliikviaid, mida blogijate peres on tehtud põlvest põlve. Samuti lihtsat ja kiiret argipäeva õhtuks kui midagi erilisemat ja aeganõudvamat pidulauale. Lisaks eksootilisi retsepte, mis toodud enamasti reisidelt. Loomulikult on kõik raamatusse jõudnud toidud varustatud fotodega; pildid ikka blogijate poolt klõpistud.

Raamatus saab tutvust teha ka blogijate endiga - selge see, et meid kõiki ühendab kirg hea toidu vastu. Aga teada saab ka, mis meid blogi kirjutama ajendab, kust ammutame ideid ja inspiratsiooni, samuti jagame oma kööginippe ja naljakaid seiku mõnest äpardusest köögis.

Kuni veel raamatut poelettidel pole, saab Marju kokkupandud klipis sellega tutvust teha.



Keda aga raamat tõsisemalt huvitama hakkas, siis raamatu esitlus toimub 8. detsembril kell 17.00 Viru keskuse Rahva raamatus. Kohal nii asjaosalised ise kui ka head ja paremat maitsmiseks.

Kes aga detsembrini oodata ei kannata, siis raamatut saab juba ette tellida siit.

esmaspäev, 31. oktoober 2011

Datli-kookosekommid

Kui mu mälu mind ei peta, siis see "retsept" on minu blogi ajaloo kõige lühem ehk kommide tegemiseks on vaja vaid kahte koostisainet. Sellele vaatamata on tegu väärt mõttega, mille idee tegelikult sain, kui otsisin veebipoest ökomaiustusi ja leidsin datli-kookose kommid. Vaadates koostist, selgus, et tegu ongi vaid datlitest ja kookosest koosnevate pallikestega. Väga lihtne - teen ise!

Datli-kookosekommid sobivad koostisainete ja töötlusprotsesside puudumise tõttu maiustuseks ka toortoidu austajatele.

Kuigi me korjasime veel täna (31.okt!) õuest kuumassikaid, metsvaarikad, karikakraid ja saialilli, tuleb kalendrisse vaadates tõdeda, et jõulud pole enam kaugel. Kommid on hea idee ka jõulukingiks või päkapikkude sussi sisse. Lastele datlite ja kookose kommi kujul serveerimine on koduse näite puhul hea idee. Võib ju olla häid päevi, kui laps võib võtta paar kommi rohkem, kui ta tavaliselt on harjunud saama :) Ikkagi komm (info laste jaoks), aga ilma suhkruta (info emmede jaoks)…

Vaja läheb:
100 g datleid
35 g kookoshelbeid

Haki datlid noaga võimalikult peenikeseks - nii, et jääks praktiliselt tükkideta kleepuv mass. Mulju näppude vahel kookosehelbed datlimassi hulka. Veereta peopesas väikesed pallikesed.

pühapäev, 23. oktoober 2011

Mandlikattega pohlamuffinid

Ma pole ise eriline muffinisõber, kuid lastele lähevad sellised minikoogikesed millegipärast alati hästi peale. Need pohlamuffinid on aga sisuliselt tillukesed tosca koogid pohladega ning valmisid muffini kujul seetõttu, kuna külla oli tulemas lapsi. Aga ega vorm sisu muuda ning tosca kook pohladega on ikka üks mu lemmikutest, olgu see või muffini kujul :)
Kui lapsed pohli nende liigselt hapu maitse tõttu muidu eriti süüa ei taha, siis muffini sisse saab peita päris suure koguse marju.

Vaja läheb (12 tk):
2 muna
1 dl rafineerimata roosuhkrut
2 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
85 g võid
3 dl pohli + 1 sl nisujahu

Kate:
30 g võid
3/4 dl rafineerimata roosuhkrut
ca 70 g mandlilaaste
ca 1/4 dl rõõska koort või piima
1 sl nisujahu

Vahusta munad suhkruga korralikult vahule. Sulata või ja lase veidi jahtuda. Kalla vahustatud munade hulka nisujahu (millesse on sisse segatud ka küpsetuspulber) ning sega tainas ettevaatlikult ühtlaseks. Hüpita pohli väheses jahus ning kalla ka need taignasse. Viimasena sega tainasse sulatatud või ning jaota tainas (paberiga kaetud) muffinivormi pesadesse. Küpseta muffineid esmalt 200-kraadises pöördõhuga ahjus ca 15 minutit. Samal ajal valmista muffinitele karamelline ja krõbe kate. Selleks sulata või, lisa suhkur ja mandlilaastud, seejärel rõõsk koor ning paksenda nisujahuga. Määri katet igale eelküpsetatud muffinile (muffin peab olema muutunud ahjus juba nii tugevaks, et kate taina sisse ei vaju) ning küpseta veel sama temperatuuri juures ca 10 minutit kuni kate kergelt pruunistub.

esmaspäev, 10. oktoober 2011

Õlikastmega kartulisalat

Igasugused koore ja/või majoneesikastmega kartuli- riisi ja makaronisalatid on mulle lapsest peale tundunud täiesti söödamatud toidud. Esiteks ei söö ma hapukoort, teiseks on mul mingi seletamatu tõrge külma riisi, kartuli ja makaroni vastu, kolmandaks lõhnavad minu meelest sellised salatid päris halvasti (mulle ei meeldinud kunagi köögis olla, kui salateid hakiti) ja veel pealekauba ei näe need kokkusegatud salatid isuäratavad välja. Ja kuna salatid olid kunagi iga sünnipäeva "kohustuslik osa", siis mina piirdusin sünnipäevadel alati viilu musta leiva ja punasesõstra morsiga. Tundub, et Anee jätkab traditsioone - ka tema ei söö selliseid salateid, kuid temal on vastumeelsus pigem toitude vastu, mis on kokku segatud ja mida ei saa eraldi süüa. Tema jaoks on isegi viil juustu võileiva peal üleliigne. Eraldi võib ta aga neid kõiki toiduaineid süüa. Lapsed lihtsalt armastavad puhtaid ja rikkumata maitseid.

Järgnev retsept pärineb mu emalt, kes sellist salatit algselt tegema hakkas. Algul proovisin pikkade hammastega, kuna pelgasin just seda külma kartulit seal salatis, kuid siis sain aru, et mu hirmud on asjatud ja külm kartul salati sees pole üldsegi mitte halb. Aneele maitseb see salat ka, aga endale omaselt sööb ta kõik komponendid järgemööda salatist välja. Nüüd teen sellist salatit kodus ka ise. Küüslauku tuleb panna nii, et ikka on tunda, siis on salat eriti maitsev.

Eelnevalt valmista ette:
keeda koorega kartul ja jahuta
küpseta sea sisefilee soola, pipra ja õliga ajus ja jahuta

Salatiks läheb vaja tükeldada:
kartul
sea sisefilee (lisa sool, pipar ja õli)
tomat
paprika
kurk

Kaste:
peenelt hakitud küüslauku (piisavalt - et ikka maitset tunda oleks)
mahedamaitselist õli nt seesami-, päevalille või rapsiõli
sojakastet
näpuotsaga rafineerimata roosuhkrut
purustatud musta pipart

Salati jaoks läheb vaja keedetud, kuid külma kartulit, samuti küpsetatud liha, mis on maha jahtunud. Need võib ette valmistada juba eelneval päeval. Keeda koorega kartul ja jahuta maha. Mulju sea sisefilee soola ja pipraga kokku ning nirista peale oliiviõli. Küpseta liha 200-kraadises ahjus olenevalt lihatüki suurusest ca 20-30 minutit. Jahuta liha.

Tükelda kartul, liha, paprika ja kurk pikkadeks seibideks, laota kihtidena taldrikule. Kui kasutad kirsstomatit, lõika need pooleks (suurem tomat lõika sektoriteks), lisa salatile. Kastme jaoks haki peenelt küüslauk, lisa õli ja veidi sojakastet (sel juhul soola pole vaja) ning suhkrut; kalla kaste salatile. Purusta salatile peale musta pipart.

esmaspäev, 26. september 2011

Õunamahl

Meie peres on õunamahla tehtud nii kaua, kui ma mäletan. Lapsena olin ma õunamahla tegemises pea alati abitööline. See tundus palju põnevam töö võrreldes kanadele nõgeste korjamise või hekialuste rohimisega. Loopida õunu purustajasse, mässida püreed kaltsude vahele ja pressida see mingi kummalise masina abil mahlaks. Ja siis juua seal samas seda värsket ja magusat mahla.



Kunagi sai mahla tehtud ja talveks pudelisse pandud ikka sadu liitreid. Õunamahl oli vaid üks suure õunaaia iga-aastane saadus; ka õunakompottide rivi keldri riiulitel oli mitmeid meetreid pikk.


Vahepeal olid ajad, kui kodusest õunamahlast oli isu ikka parajalt täis ning palju parem tundus juua poe pakimahlu. Mõned aastad koduse õunamahla ignoreerimist muutsid mahla taas ihaldusväärseks.



Viimased aastad on kodune õunamahl tundunud taas väärt kraam. Eks nõudluse ja pakkumise suhe ole ka muutunud - nüüd keegi enam sellistes kogustes mahla ei tee ning terveks talveks seda joomiseks ei jagu.







Sel nädalavahetusel tegime minu vanemate juures taas õunamahla (kui täpne olla, siis meenutas see pigem Lõuna-Euroopa moodi töö tegemist, kus üks tegutseb ja neli ülejäänut seisavad käed taskus kõrval ja jälgivad protsessi). Mahlategu sai ette võetud eelkõige Aneele näitamiseks, kuidas valmib õunamahl.


Pildiseeria autor on Kaisa-Maarja.

laupäev, 24. september 2011

Tomatikaste pastale; võib panna ka talveks purki

Sellist tomatikastet olen ma söönud terve tänavuse tomatihooaja. Algul seda päris retseptiks ei pidanudki, lihtsalt sai tomatiuputuses pidevalt rohke tomatiga toite välja mõeldud ja selle kastme puhul läksid käiku tomatiga loogiliselt sobivad komponendid, mis alati kodus olemas. Millegipärast maitses see kaste nii väga, et tegin seda veel ja veel, sai pakutud mitmetele külalistelegi ning nendegi poolt heaks kiidetud.
Retsept ilmus ka tänases Postimehe Arteris.

Vaja läheb (2-le):
praadimiseks sobilikku oliiviõli
1 mugulsibul
1 paprika
6 tomatit
2 küüslauguküünt
soovi korral jupp tšillit
punt peterselli
0,5 tl meresoola
1 tl muscovado suhkrut
purustatud musta pipart

Serveerimiseks: pastat ja parmesani


Haki kõik komponendid tükkideks. Prae madalal kuumusel oliiviõlis hakitud sibulad ja paprika, kuni need pehmenevad, lisa tomat, küüslauk ja soovi korral ka tšilli ning hauta madalal kuumusel ajaliselt umbes 20 minutit (suuremat kogust valmistades on ka hautamisaeg veidi pikem). Maitsesta peterselli, soola, pipra ja muscovado suhkruga.
Tomatikaste sobib serveerimiseks kuumalt meelepärase pastaga; peale puista riivitud parmesani. Samuti võib tomatikastme purki panna ning säilitada talveks.

neljapäev, 22. september 2011

Borš

Kolm nädalat vaikust blogis pole tingitud sellest, et ma oleks oma blogi maha jätnud. Täpselt kolm nädalat tagasi, 1. septembril, sündis meie perre teine laps - poeg Hugo. Arvutikaugeks muutumisele on aidanud tublisti kaasa ka asjaolu, et lapse sünniga samale ajale langes kolimine uude koju, millega seotud toimingud tegelikult mitu nädalat mu põhilised ajaröövlid ongi. Beebi ju esimesel elukuul põhiliselt magab, tema palju ei nõua.

4-päevane Hugo

Neil nädalatel oleme jõudnud juba mitmeid külalisi võõrustada ning kuigi ma olen vastsündinu ema, ei jookse ma poodi külalistele pakkumiseks valmistoitu ostma, vaid püüan poisi uneajal midagi ikka vaaritada. Rohkem kui retseptide kirjapanemisega, olen jõudnud tegeleda pildistamisega ning lisaks beebi erinevatele näoilmetele olen üles pildistanud ka osa uusi toite. Kunagi jõuavad need kindlasti ka blogisse.

Uue hooaja alustuseks minu borši retsept, mida ma olen korduvalt teinud ja mis on kujunenud meie pere üheks lemmiksupiks, aga imekombel avastasin, et blogis seda polegi. Sõbranna, kes külas käis ja meiega suppi sõi, mainis, et tema ei oskagi borši teha. Siit tuleb retsept. Borši tegu nõuab küll palju aega - nagu kõik lihapuljongiga supid - kuid see on tõesti hea supp ja hea toit väärib ajakulu.

Puljong:
ca 800 g lambakooti
ca 3,5-4 l vett
1 porgand
1 sibul
paras punt peterselli
2 oksa rosmariini
3 loorberilehte
meresoola
musta terapipart

Lisaks:
2 peeti
2 porgandit
200 g hapukapsast
5-6 sl tomatipastat
3 küüslauguküünt
oliiviõli
1 tl rafineerimata roosuhkrut
purustatud musta pipart
meresoola
3 kartulit
kontide küljest liha

Serveerimiseks:
siledalehelist peterselli
hapukoort

Esmalt keeda puljong. Pane potti lambakoodid ning kata need külma veega; lase keema tõusta ja vala esimene vesi ära; pese ka pott. Pese koodid jooksva vee all puhtaks. Sellist kupatamist esmalt tehes saad selge ja puhta puljongi. See on palju lihtsam kui supilt vahtu pealt ära koorida. Teist korda koote ja vett keema ajades ei tekigi puljongi pinnale enam eriti vahtu; kui veidi tekib, eemalda see enne maitseainete lisamist. Kui koodid lähevad keema, lisa puljongile poolekslõigatud sibul (võib olla koorega, siis jääb puljong kollakam), porgand, punt peterselli ja rosmariini, loorberilehed, pipraterad ning meresoola. Keeda madalal kuumusel ca 3 h. Kurna puljong puhtasse potti.
Riivi peet ja porgand, haki mugulsibul. Hauta oliiviõlis pannil sibulat, lisa peet, porgand ja hapukapsas ning hauta küpseks. Vajadusel lisa niisutamiseks paar dl puljongit. Maitsesta tomatipasta, hakitud küüslaugu, soola, suhkru ja pipraga. Tükelda kartul ning keeda puljongis küpseks, lisa supile pannilt ülejäänud hautatud köögiviljad ning kontide küljest puhastatud suupärased lihatükid. Lase supil keema tõusta ning enne söömist veel veidi tõmmata. Serveeri siledalehelise peterselli ning hapukoorega (minul puudub viimane pildilt, kuna ma ei söö hapukoort).

teisipäev, 30. august 2011

Minu nõrkushetked - teeme ise croissante

Croissant (eesti keeles sarvesai) on minu jaoks üks suurimaid nõrkusi, mis mind alalõpmata isutab ning millest ma pean end mööda vaatama sundima. Esiteks - õige croissant valmistatakse lehttainast, mis on väga rasvane, teiseks - selleks rasvaks on pahatihti hüdrogeenitud taimne rasv (transrasvad) ning kolmandaks on ka ülejäänud koostis pehmelt öeldes kirju. Ühesõnaga - kaugel tervislikkusest. Aga mul on nõrkushetki ja ma vajan aeg-ajalt ühte croissanti.

Üldiselt tunnen ma hea (siinkohal pean silmas maitset ja tekstuuri) croissandi välimuse järgi ära, kuid ühtegi lemmik-kohta, kust saab alati kindla peale häid croissante, ma veel Eestist leidnud pole. Tea, kas siin osataksegi neid Prantsusmaalt pärit pagaritööstuse parimaid palasid perfektselt küpsetada. Õige croissant pole lihtsalt sarvekujuline sai, vaid on kihiline, krõmpsuv-pudenev ja seest õhuline küpsetis. Croissante valmistatakse mitmesuguste täidistega, kuid minu jaoks eksisteerivad vaid kas puhtad võicroissant'id või juustucroissant'id.

Ei mäleta, miks mul need croissandid jälle meeli erutama hakkasid, aga kusagilt tekkis mõte valmistada need algusest lõpuni ise. Seega tuli valmistada pärmi-lehttainas. Jah, muidugi saab ka poe tainaga, aga see pole põnev ja tooraine pole samuti kiita.

Lehttainast olen ka varem valmistanud, kuid sel korral lugesin ja uurisin ning vaatasin veel mitmeid videosid, pannes nii mõndagi kõrva taha. Taina koostises tegin veidi omaloomingut, kuna mulle tundus mitmes tainas suhkru kogus liiga suur - mina aga tahtsin soolaseid croissante. Jahu-või-piima vahekord ja voltimisõpetus on pärit siit videost. Proovisin igat etappi ka pildistada, kuna pelgalt kirjutatud jutu põhjal jääb lehttaina voltimine veidi segaseks ja on raskesti jälgitav.

Aega on selleks toiminguks kindlasti vaja varuda - tainas tuleb valmistada küpsetamisele eelneval päeval ning see vajab kihtide tekkeks mitmed korrad rullimist. Nii, kes teevad kaasa? Alustame.

Vaja läheb (umbes 20 tk):
500 g nisujahu
9 g kuivpärmi
0,5-0,75 tl meresoola (kui kasutad ilma soolata võid, lisa soola rohkem)
1 sl rafineerimata roosuhkrut
300 ml toasooja piima (mitte üle 30 kraadi)
40 g võid

300 g võid (kasutasin Valio soolast võid)
nisujahu tööpinnale
määrimiseks 1 muna + 2 spl vett


1. Lahusta kuivpärm toasoojas piimas. Kui võtad piima külmkapist, soojenda seda kergelt potis või lisa külm piim potis sulatatud võile, kuid vedeliku temperatuuri ei tasu liiga kõrgele  (üle 40 kraadi) lasta, kuna muidu kaotab pärm oma toime.  Lisa nisujahule sool ja suhkur ning sega vedela segu hulka. Sõtku mass ühtlaseks tainaks kas käsitsi (ca 10 min) või köögikombaini abiga.

2. Jäta tainas rätikuga kaetud kaussi (või kaanega suletud Tupperware potti) kerkima ca 1,5-2 tunniks.

3. Tõsta ülejäänud või (300 g) toasooja ning rulli toidukile vahel lamedaks. Pane võiplaat rullituna ja kile vahel külmkappi.

4. Sõtku kerkinud tainas maha ning rulli lamedaks (ovaalseks või ristkülikukujuliseks). Aseta taina keskele lamedaks rullitud või ning keera taina servad ühelt ja siis teiselt poolt või peale. Keera tainast 90 kraadi - nii, et lahtised otsad jäävad üles ja alla. Rulli tainast vaid pikkupidi ja jälgi, et või vahelt välja ei tuleks. Lapi tainas taas kolmeks ning pane kile sisse mähituna külmkappi vähemalt pooleks tunniks tahenema.

Aseta taina vahele rullitud võiplaat


Lapi tainas kokku - üks külg või peale...


... ja teine külg või peale


Rulli tainas pikkupidi lamedaks (ristkülik)


Keera kolmeks kokku (nagu eelnevalt võid kattes)

5. Võta külmkapis olnud tainas taas ette nii, et lahtised otsad jääks üles ja alla ning rulli tainas pikkupidi lamedaks. Hea on kasutada rasket (ja külma) taignarulli - olgu see kas puust või marmorist (TW plastmassrull siin ei tööta). Lapi rullitud tainas taas kolmeks ning pane kile sisse mähituna külmkappi vähemalt pooleks tunniks tahenema.

Jätka külmas olnud taina rullilist sellisest asendist (taas tarvis tekitada ristkülik)

6. Korda poole tunni pärast toimingut nr 5 ning jäta tainas nüüd üleöö külmkappi.

7. Järgmisel hommikul võta tainas ette laiupidi (nii, et lahtised otsad jäävad paremale ja vasakule. Lõika tainas keskelt pooleks (teise poole võid sügavkülmutada või valmistada hiljem analoogselt esimesega). Nüüd peaksid lahtilõigatud osal nägema lehttaina kihte. Rulli tainas piki lehttaina kihte võimalikult pikaks ristkülikuks (teistpidi ära üldse kihte venita ega rulli).

Järgmisel hommikul peaksid nägema lahtilõigatud tainal voltimisest tulnud kihte

Rulli tainas piki tekkinud lehti ristkülikuks

8. Lõika tainaribast kolmnurgad ning keera kolmnurgad alates laiemast poolest rulli. Kui soovid croissante täidisega (nt juust või šokolaad), pane täidist veidi kolmnurga laiemasse ossa ja keera rulli.

Lõika rullitud tainas kolmnurkadeks


Keera alates laiemast otsast rulli


Jäta ahjuplaadile tunnikeseks kerkima

9. Lase croissantidel umbes 1 h küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil kerkida. Seejärel määri ettevaatlikult pealt muna ja vee seguga ning küpseta 200-kraadises pöördõhuga ahjus umbes 15 minutit (kuni saiad on pealt kuldsed).

15 minutit ahjus ja kuldsed sarvesaiad valmis

10. Rõõmusta, et said hakkama ja naudi croissante.

laupäev, 27. august 2011

Tomatisupp Jamie ainetel

Tomatihooajal maitsevad mulle korralikud mullas kasvanud kodumaised lihatomatid kõige rohkem just leiva peal süües. Endal algaja aiapidajana sel aastal veel kasvuhoonet pole, kuid järgmisel aastal plaanin selle rajamiseni jõuda. Tomatitega varustavad mind enamasti nii minu kui mehe vanemad.

Sõbranna tõi mulle aga sel nädalal rohkem tomateid, kui niisama ära süüa jõuaks - seega tuli nendega midagi ette võtta. Sai tehtud nii pastakastet kui tomatisuppi. Tomatisupp valmis Jamie Kokakooli raamatust ühe tomatisupi ainetel.


Vaja läheb:
2 porgandit
2 vart varssellerit
2 sibulat
2 küüslauguküünt
jupp tšillit
oliiviõli
ca 8-10 keskmist tomatit
kana- või köögiviljapuljongit (kiireteks olukordadeks ökopuljongikuubikust)
ca 1 l vett
meresoola
piprasegu
punt peterselli
punt basiilikut

Peale:
krutoone ja/või praetud peekonit
basiilikulehti

Kuumuta potis õli, lisa sinna järjest hakitud porgandid, varssseller, sibul ja küüslauk. Hauta vahepeal segades umbes 10 minutit. Lisa hakitud tomat ja hauta veel umbes 5 minutit. Seejärel lisa puljong ning keeda madalal kuumusel ca 10 minutit. Lisa hakitud petersell ja basiilik, maitsesta vajadusel soola ja pipraga. Püreesta supp sauseguriga või blenderis. Serveeri krutoonide või peekoniga.

neljapäev, 11. august 2011

Metspähklitega beseeküpsised

Operatsioon: likvideerime munavalgeid.
Minul läheb munakollaseid toitudes tarvis oluliselt rohkem kui munavalgeid. Järjekordne munavalgete ülejääk sai sel korral realiseeritud beseeküpsiste näol. Maitseks sisse veidi metspähkleid. Mina ise beseed väga ei armasta, aga mul on kodus üks väike maiasmokk, kellele maitseb besee igal kujul.


Vaja läheb (2 plaaditäit):
3 munavalget
150 g peeneteralist rafineerimata roosuhkrut
35 g purustatud metspähkleid

Vahusta munavalged koos suhkruga tugevaks läikivaks vahuks. Purusta metspähklid köögikombainis (koorida pole vaja). Sega purustatud metspähklid vahustatud munavalgete hulka ning nirista tordipritsiga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile väikesed tupsukesed. Küpseta umbes 1,5 h 85-kraadises pöördõhufunktsiooniga ahjus. Küpsised jäävad krõbedad.

laupäev, 30. juuli 2011

Toidublogijatega Põhjaka mõisas

Siit nurgast ja seal nurgast keskpõrandale kokku ehk ühel õhtul asusid teele toidublogijad Tallinnast, Tartust ja Pärnust, et kohtuda täpselt keset Eestit Põhjaka mõisas. Geograafiline keskpunkt polnud küll eesmärgiks omaette - selline seltskond sõidab kohale ikka toidulõhna peale.

Tuuli oli varem Põhjaka kokkadega rääkinud ja palus meile kokku panna erimenüü Põhjaka parimatest paladest - pigem väikesed portsud ja rohkem käike oli meie kõigi soov.

Et Põhjaka mõis on menukas söögikoht, tõestas vaatepilt, mis avanes sinna kohale jõudes - neljapäevasel õhtupoolikul oli mõis sööjaid täis; vaid eelnevalt broneeritud laud ootas meid. Pole ime, sest kuuldus heast söögikohast on levinud kulutulena ning ilma reserveerimata siia lauda alati ei saa.

Kohale oli saabunud 14 toidublogijat - enamusi neist olin varasematel ühisüritustel juba kohanud, kuid vist kõigi jaoks oli see esmakohtumine meie virtuaalse tuttava Juciga, kes hetkel Eestis viibib.


Kõik söödav tuleb jäädvustada...

Esmalt serveeriti meile värske salat kohupiimajuustu ja murakamoosiga; lauale toodi ka Põhjaka leib. Mõnus kerge ja värske amps alustuseks; murakamaitse salatikastmes polnud küll selgelt äratuntav.


Järgnes haugileem vutimuna ja rohelise sibulaga - väga selge ja intensiivse haugi maitsega puljong, mille sees suussulavad vutimunad ja värske ürdid. See oli tõeline maitseüllatus! Kõrvale armsad "lillepotisaiad". Kokalt puljongi nippe järgi uurides selgus, et tegu on allakeedetud puljongiga - sellest ka intensiivne maitse.


Järgmine käik - kukeseenekaste värske kartuliga - lihtne aga eriline. Kaste oli heas mõttes huvitav oma kergelt magusa maitsenüansi poolest, kuid vaatamata treenitud maitsemeeltele ei suutnud keegi blogarditest selle maitse tekitajat ära arvata. Kokalt saime teada, et koorese kastme sees on lambalihapuljongit, tüümiani ja koriandrit.

Järgnes kerge vahepala - jääs mustikaamps. Maitses nagu jääs mustika toormoos.

Aga see pole veel kõik. Lauda saabus veiseselg praetud suvikõrvitsa ja tomatiga. Ja kuigi kõht oli juba päris täis, maitses kõik pakutav hea.

Ja siis legendaarne Põhjaka Napoleoni kook. Napoleoni kohta ebatavaliselt krõbedad kihid, mitte liiga magus kreem ja punased sõstrad - ideaalne kooslus. Tekkis tahtmine taas ise Napoleoni kodus teha proovida. Kui vaid oskaks nii…

Pärast õhtusööki lubati meil veel Põhjaka kööki piiluda. Poisid teevad kogu toidu puuküttega pliidil, mille nad ise ehitasid.
Põhjaka mõisa köögis

Kuigi enamus väljaspool Tallinna söögikohtade toitude hindamisse tuleb teatud koefitsiendiga suhtuda, siis Põhjaka toidud ületasid ootusi. Teekond vanasse mõisa tasus ette võtta. Lugege Põhjaka mõisa kodulehelt ka selle saamislugu - see on väga armas ja südantsoojendav.

Tänud Põhjaka kokkadele toiduelamuste ja toidublogijatele lõbusa seltskonna eest.