reede, 29. mai 2009

Martsipani-kaerakliikattega rabarberikook

Jamie Oliver inspireerib mind jälle. Sel korral tegi ta muretainast, rääkides selle valmistamise kuldreeglitest ja nippidest. Minu plaan oli sellest innustust saades teha vastavalt aastaajale kättesaadavast kraamist ehk rabarberitest kook muretainapõhjal.

Muretainas:
250 g nisujahu
125 g võid
50 g suhkrut
1 muna
tilk piima

Sisu ja kate:
550 g kooritud ja tükeldatud rabarbereid
2 spl maisitärklist
2 spl rafineerimata roosuhkrut
50 g võid
70 g fariinisuhkrut
70 g kaerakliid
70 g martsipani

Tegin muretainast nagu Jamie õpetas, esmalt mudisin käte vahel või ja suhkru ühtlaseks massiks, lisasin nisujahu ning ühe lahtikloppimata muna, mudisin edasi, kuni segu kausis muutus ühtlaseks massiks. Veidi kuiv tundus, aga just seetõttu, et unustasin lisada tilk piima. Muretainast ei tohi pikalt mudida, piisab, kui on saavutatud ühtlane mass. Panin tainapalli toidukile sisse külmkappi pooleks tunniks seisma. Koorisin ja tükeldasin rabarberid ning hüpitasin neid veidi tärklise sees, et küpsedes mahl rabarberitest välja ei imenduks. Seisnud taina rullisin kahe küpsetuspaberi vahel lamedaks ning libistasin lahtikäivasse koogivormi, ääred seadsin koogivormi sees ühekõrguseks. Tainast eelküpsetasin ahjus umbes 5-7 minutit, seejärel lisasin koogipõhjale rabarberid ning 2 spl rafineerimata roosuhkrut. Seniks, kuni valmistasin katte, tõstsin koogi uuesti ahju küpsema. Katte jaoks hakkisin peeneks või koos fariinisuhkruga ning lisasin kaerakliid, saades ühtlase puru - selle puistasin koogile katteks ning kõige peale panin martsipaniviile. Martsipaniviilude pealmisele kihile asetamine oli aga viga, kuna need muutusid küpsedes liialt pruuniks, need oleks pidanud pistma rabarberite vahele ning kaerakliikatte kõige peale jätma. Küpsetasin umbes 45 minutit 175-kraadises ahjus. Kook maitses hästi nii soojalt kui külmalt, oli mõnusalt mahlane ning muretainas oli vaatamata piima mittelisamisele väga õige. Kaeraklii koos fariinisuhkru ja võiga sobib rabarberikoogi katteks ka suurepäraselt.

kolmapäev, 27. mai 2009

Kookoseküpsised

Aneel oli täna loovusringis viimane tund; ta on seal kaks aastat käinud rõõmuga laulmas ja meisterdamas. Lõpetamise puhul toimus Väikse Päikse õues väike piknik, kuhu tuli kaasa võtta midagi nosimiseks. Küpsetasime koos Aneega eile õhtul kookoseküpsised. Neid on väga lihtne teha ning valmivad need ka kiiresti. Eriti meeldib Aneele küpsetamise juures vahustada mikseriga munavalgeid; kui veel mõned kuud tagasi istus Anee minu mikserdamise ajal oma lemmikloom kaisus ja värises mikseri hirmsa hääle pärast, rääkimata veel varasemast ajast, kui ma käisin mikserdamas vannitoas, kuna muidu pistis Anee lihtsalt kisama, siis nüüd on mikserdamisest saanud lemmiktegevus. Eriti köidavad teda need jäljed, mis vahustatud munavalgetesse visplitest jäävad; ütleb, et need on Kitty silmad :)

Vaja läheb:
2 munavalget
1 dl nisujahu
100 g kookoshelbeid
50 g võid
75 g rafineerimata roosuhkrut

Esmalt vahustasime munavalged. Seejärel sulatsin potis või ja suhkru, kallasin juurde nisujahu ja kookoshelbed ning segasin ühtlaseks massiks. Viimasena lisasime vahustatud munavalged ning seejärel tuli tõsta teelusikaga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile väikesed tupsukesed. Küpsised küpsedes laiali ei vaju, neid võib päris üksteise lähedale asetada. Küpsesid ca 10-15 minutit 175 kraadiga ahju keskosas; valmis küpsised on kuldse värvusega. Kasutades mahedat nisujahu, vabade kanade ökomunasid ning rafineerimata roosuhkrut, on need küpsised lausa kasulike killast; kookoshelvestest saab ju ka rauda ja fosforit.

teisipäev, 26. mai 2009

Maasika-mustikasmuuti

Palav pärastlõuna, vajaks midagi külma - aga teeme smuuti, see käib kärmesti. Võib ju võtta ka lihtsalt mõne mahla külmkapist, kuid smuuti on palju kasulikum - selles on marjad kuumutamata kujul, kus on säilinud kõik vitamiinid. Tavalistesse mahladesse on lisatud liialt palju valget suhkrut (paljudesse ka säilitusaineid), smuuti magusus tuleb looduslikust marjasuhkrust.

Vaja läheb (kahele):
2 dl mustikaid
peotäis maasikaid
1 suur banaan
2 dl ploomimahla

Ega smuuti tegemises midagi rasket olegi, lihtsalt tuleb panna kõik komponendid ühte nõuusse ning need saumikseriga või blenderis läbi jahvatada. Minu tähelepanekud smuuti tegemises on, et ühed marjad võiks olla sügavkülmutatud (minul olid mustikad sügavkülmast), kuna siis on smuuti konsistents klaasjalt jäine. Sellest ei piisa, kui mahl tuleb külmkapist, toasoojad või isegi külmkapis hoitud marjad annavad välja palju vedelama smuuti, mis minu arust pole nii maitsev. Banaan tundub minu jaoks smuuti kohustuslik komponent olevat, muude marjade ja mahladega võib varieerida fantaasia piires.

Lavaširullid

Ühe lihtsa, kiire ja maitsva lõunase suutäie saab kokku keerata lavaši vahele. Mõte lavaširulle teha tuli seetõttu, et sain turult väidetavalt säilitusainevaba kuumsuitsusinki, toodetud Rey lihatööstuse poolt. Ma lihtsalt muidu põhimõtteliselt ei söö sinke nendesse topitavate lisaainete tõttu. Püüdes kodus googeldades Rey lihatööstuse kohta rohkem infot hankida, tuli mulle üllatuseks, et neil puudub isegi oma koduleht, sain teda, et Rey Lihatööstus kuulub Eesti Lihatootjate Assotsiatsiooni ning ühtlasi kannab ka kaubamärki Aus Kaup (mis küll tähendab vaid seda, et toodetes pole kasutatud kondilihamassi), lisaks tuli välja info, et mõned aastad tagasi maksid nad töötajatele ümbrikupalka... Ma ei tea, kas uskuda siis infot, et sink on tehtud ilma säilitusaineteta (mingeid pabereid müüjal turul mulle näidata polnud), samas ei tähenda ju säilitusainevaba täiesti ilma ühegi E-ta sinki. Minu skeptilisus tuleb sellest, et kunagi sain ühe singiga kõvasti petta. Ostsin üle aasta aja Herne tänava ökopoest lahtiselt müüdavat Otepää suitsusinki, pidevalt uurisin ja puurisin, et kas tõesti on ikka puhas sink, et tahan anda lapsele ka ja olla kindel; kinnitati, et ei kasutata E-aineid... Kuni ühel päeval hakati pakendama sama sinki kilepakendisse, millel oli peal ka nõuetekohane silt singi koostisosadest, milles leidus lisaks sealihale ka paras rida E-sid. Olin ikka väga löödud ning minu usaldus igasuguste singimüüjate vastu on visa taastuma; lapsele ei julge pärast seda pettasaamist küll ühtegi sinki enam pakkuda.

Vaja läheb:
ca 50-75 g lavaši (1/3 pakist)
sulatatud juustu
ca 4-5 viilu tavalist juustu (nt Saaremaa)
ca 3-4 viilu väherasvast sinki
1 lühike kurk
lehtsalatit
värsket tilli

Lõikasin suurest lavašikettast ühe tüki, laotasin laiali ning määrisin sellele sulatatud juustu. Laotasin peale singi- ja juustuviilud, lehtsalati ning värsket tilli. Koorisin kurgi ning lõikasin pikkupidi neljaks. Asetasin ka kurgid pikkupidi lavaši peale, nii, et keerates jääks kurgiviil keskele. Keerutasin paraja suurusega rulli ning lõikasin keskelt pooleks. Sobib kohe söömiseks, üle paari tunni seistes vettib juba ära.

esmaspäev, 25. mai 2009

Spirulinapasta lõhe ja rohelise terapipraga

Et mitte pastasöömisest süümepiinu tunda, tuleb leida poelettidelt üles kasulikud ning toitainerikkad pastatooted. Ühte toredat, esmapilgul veidi hirmutava värviga pastat, tehakse spirulinast (seda siis lisatakse nisujahule). Spirulina on üks ülikasulik sügavsinise-rohelisekarva vetikas, selles leidub 10 korda rohkem beetakaroteeni kui porgandites. Spirulinas on mitmeid B-rühma vitamiine ning mineraalidest leidub seal rauda ja magneesiumi. Isegi väike kogus spirulinat aitab vähendada terviseriske. Spirulinapastal on huvitavam maitse kui tavalisel nisujahupastal; otsustasin täna selle valmistada kooreses kastmes koos lõhe ja rohelise terapipraga. Rohelise terapipra ja lõhe koosluse avastasin Saaremal Georg Ots Spa hotelli restoranis - oli väga maitsev.

Vaja läheb (3-le):
250 g (spirulina)pastat
ca 200-300 g lõhefileed
värsket tilli
värsket peterselli
ca 25-30 rohelist terapipart (purustamata)
sidrunimahla

Kaste:
250 ml vahukoort
peotäis parmesani
kaks munakollast
meresoola

Kooresed pastad valmivad tõsiselt kiiresti, üldjuhul kulub toiduvalmistamiseks vaid 15-20 minutit. Alustasin pastale vee keema panemisega ning samal ajal lõikusin tilli ja peterselli peenikeseks. Seejärel tükeldasin lõhefilee (ilma nahata ikka) kuubikuteks. Segasin valmis pastakastme - kloppisin munakollased, lisasin vahukoort, parmesani ja soola ning panin sinna sisse ka ca 10-ks minutiks ligunema rohelised terapiprad. Roheline terapipar pole nii vänge kui must pipar, samuti on roheline terapipar tunduvalt pehmem kui must pipar - sellele piisabki vaid kümnekonnast minutist niisutamisest, siis sobib pipar juba väga hästi söömiseks. Vahetult enne pasta valmimist praadisin lõhefileekuubikud, millele lisasin soola, tilli, peterselli ning veidi sidrunimahla. Kui spirulinapasta on kuivalt musta värvi, siis keetes muutub see sügavroheliseks; igatahes on seda hea kasutada, kui on söögile vaja värviga efekti luua ning muidugi pole vähemoluline spirulina kasulikkus. Kurnasin pasta ning panin selle pannile lõhe juurde, segasin kõik läbi ning kohe läks peale ka koorene kaste. Nagu ikka kooreste pastade puhul, ei tohi seda kastet kaua kuumutada, korraks vaid läbi segada ning juba ongi roog valmis söömiseks. Pasta peab jääma siidjalt kreemine. Peale puistasin murulauku ning kõrvale sõin kaurulaugusalatit.

laupäev, 23. mai 2009

Grillitud haug

Noarootsis olles tulid naabripoisid ukse taha värskelt Saare järvest püütud haugi pakkuma - algul mõtlesin vaid ühe Aneele osta, kuid siis tuli mõte osta ära kõik kolm kala ning ning need kohe ära grillida. Siinkohal pean tänama ämma, kes need ära puhastas ja fileeris, sellise tööga ei saaks ma lihtsalt kuidagi ise hakkama, liiga nõrganärviline olen. Ma niigi sain šoki, kui kotist võttes üks kala veel suud liigutas...

Vaja läheb:
haugi kala
soola
purustatud musta pipart
värsket tilli
õli

Tõele au andes, osalesin ma selle toidu juures vaid maitsestamises ning söömises; nagu mainisin, ei puhastanud ma kala ise ning grillis selle hoopis Renee. Kõigepealt tulebki puhastada kala; vaatasin seda kõrvalt, kuid ise teha ei suudaks. Nahalt tuli eemaldada ka soomused, kuid nahk ise jäi alles - arvasin, et see muutub grillides mõnusaks krõmpsuks. Määrisin haugifileed soolaga kokku, purustasin peale pipart ning hakkisin kasvuhoonest näpistatud värsket tilli. Ühe kala panin fooliumisse ning nii see ka grillile küpsema läks, teisele kalale määrisin lisaks veidi õli ning lasin lihtsalt grillrestile panna, et see ka pruunistuks. Nagu ka arvasin, oli see teine variant palju parem. Järvekalal on tihti kerge mudamaitse küljes - sellel fooliumi sees valminud kalal oli mudamaitset päris hästi tunda, lahtiselt küpsenud kalal aga praktiliselt mitte ning nahk oli muutunud väga mõnusalt krõmpsuvaks. Maitses toorsalatiga ja õues süües väga hästi. Uhh, paar tundi tagasi see kala veel elas järves...

Sachertorte

Mõtlesin ja mõtlesin, milline kook ämmale sünnipäevaks küpsetada ning jäin lõpuks pidama kuulsal Austria šokolaadisel Sacher-tordil. Sachertorte ajalugu ulatub 19. sajandi keskpaigani, kui Sacheri-nimelises hotellis Viinis hakati valmistama seda torti; retsepti hoiti kaua salajas, kuid nüüdseks on see siiski googeldades lugematul arvul lehekülgedel leitav. Siiski kaitstakse originaalset Sacher-torti nii kiivalt ning sellist nime kandvad tordid on müügil vaid Viinis ja Sazburgis. Andku mulle siis Franz Sacher andeks, et ma seda kooki ise kodus järgi tegema hakkasin... See tort oli muide mu näljaaja suurim kiusatus ning unistus seda kunagi ise teha täitus eelmisel suvel, kui ma taas šokolaadiga maiustada võisin. Viimasel ajal pole šokolaadikooke küpsetanud, kuna aprillikuus haige olles kadus šokolaadiisu, mis pole siiani tagasi tulnud; enne seda olin šokolaadist täielikus sõltuvuses. Aga Sachertorte võtsin uuesti ette, kuna see tundub olevat tõeline sünnipäevatort. Retsepti leidsin köögikapist, mis oli sinna jäänud kunagisest küpsetamisest.

Vaja läheb:
125 g võid
1,25 dl suhkrut
4 muna
125 g mõrušokolaadi
1,75 dl nisujahu
noaotsatäis soola
150 g aprikoosimoosi

Glasuur ja kaunistus:
75 gr mõrušokolaadi
1 tl võid
1 dl rasvast piima (või koort)
2 tl suhkrut
100 gr valget šokolaadi

Esmalt vahustasin või ja suhkru, seejärel lisasin vahustamist peatamata munakollased. Eraldi nõus vahustasin munavalged. Esimesse nõusse lisasin jahu, veidi soola ning sulanud šokolaadi (mille olin veevannis enne sulatanud) ja segasin kõik läbi. Viimasena lisasin munavalge ning segasin veelkord ettevaatlikult läbi. Taina valasin võiga määritud lahtikäivasse ahjuvormi ning küpsetasin 180 kraadiga pöördõhu funktsiooniga ahju keskosas 40 minutit. Võtsin koogi ahjust ning jahutasin maha, seejärel lõikasin koogi keskelt pooleks ning määrisin vahele kuumaks aetud aprikoosimoosi; moos peab olema nagu püree, ilma tükkideta. Enne glasuuri valmistamist mõtisklesin, kuidas saaks valgest šokolaadist tordi peale kaunistusi valmistada - selleks sulatasin veevannis valge šokolaadi, valasin sulanud šokolaadi fooliumile ning ajasin lusikaga võimalikult õhukeseks kihiks. Lastes valgel šokolaadil veidi taheneda, vajutasin piparkoogivormiga poolpehme šokolaadi sisse kujundid ning tõstsin šokolaadi fooliumi peal sügavkülma tahenema. Samal ajal valmistasin glasuuri - sulatasin potis 1 tl võid, 75 g mõrušokolaadi ning lisasin pidevalt segades 1 dl piima ja 2 tl suhkrut. Kallasin glasuuri tordi peale ning määrisin lusikaga ka külgedele. Kui glasuur jahtunud, kuid mitte täielikult tahenenud, oli, võtsin sügavkülmast kaunistused ning surkisin veidi noaotsaga, et neid kujundeid tervna kätte saada. Asetasin valgest šokolaadist lehekesed tumeda glasuuri peale. Olin väga rahul, et kaunistamisega ka hakkama sain; mitu lehekest läks katki, kuid õnneks jätkus neid tordi peale just piisavalt.

reede, 22. mai 2009

Kohvi-rosina-rummijäätis

Kui ma muidu üldse ei joo kohvi ega alkoholi (esmane põhjus on see, et need lihtsalt ei maitse mulle ning ega need just kasulikud ka pole), siis teades, et neid saab veidi koogi või jäätise sisse peita, hakkavad mul neelud käima. Kohe tuleb meelde Kariibimere rummikook ning ka rummi-rosinajäätist on kunagi omajagu söödud. Ei oska seletada, miks need joogid mulle siis kusagil sees õrna maitselisandina nii meedivad, aga paljalt neid rüübata ei suuda. Selle jäätise tegemise mõte tuli mul eile kokaraamatutes lapates; mul on vanaema kingitud raamat "Maailma maitsed meie pere köögis", milles ma sirvisin Prantsusmaa toite ning avastasin sealt kohvijäätise. See retsept ja õpetus oli küll mõeldud neile, kes jäätist ilma jäätisemasinata teevad, kuna aga mina kasutan masinat, siis osa etappe jäi vahelt ära ning omalt poolt tuli mõte lisada sellesse jäätisesse rummi sees leotatud rosinad.

Vaja läheb:
200 ml vahukoort
200 ml piima
0,5 dl suhkrut
1 munakollane
0,5 dl kanget kohvi
0,75 dl rosinaid
2 spl heledat rummi

Raamatus oli jäätisetegemise õpetuses kirjas, et suhkur tuleb tilga veega potis sulatada ning keeta nõrgal kuumusel nii, et lusikaga tõstes hakkaks see venima - seejärel tuli lisada suhkrule peene joana munakollane. Minu esimene äpardus juhtus kohe - ma küll püüdsin ühe käega valada ja teisega segada, kuid ikka hakkas munakollane tükki tõmbama, sest suhkrutemperatuur on ju kõvasti üle 100 kraadi. Kallasin saadud segu läbi peene sõela, et munakollasetükikesed sellest eemaldada. Seejärel tuli valada sisse kohv ning jahutada maha, alles seejäerel tuli sisse segada vahukoor. Originaalretseptis piima üldse polnud; minule aga tunduvad puhtast vahukoorest tehtud jäätised liiga rammusad, seega kasutan tavaliselt lisaks vahukoorele ka piima. Mul on ka enne mõned jäätised "metsa" läinud, olen nuputanud neid põhjuseid - nt on mõnikord jäätisest jäänud suulakke paras külm rasvakiht - olen arvanud, et see on kas liiga rasvasest toorainest või kuumutamata piimast/koorest. Seetõttu lisasin vahukoore ja piima koheselt potis valmistatud segule ning lasin peaaegu keema - tõstsin rõdule jahtuma ning jahutasin ca 1 h, seejärel valasin segu jäätisemasinasse ning panin jäätise moodustuma. Üks viga, mida ma varasematel jäätisetegudel olen ka teinud, on sellesse tükkide (kas rosinate või purustatud pähklite) lisamine koheselt, kui piima-kooresegu jäätisemasinasse panen - sel juhul hakkavad rasvaosakesed moodustuma ümber tükikeste ning jäätise konsistents on mure, üldsegi mitte kreemjas. Lasin seetõttu jäätisel masinas peaaegu valmis saada ning alles siis lisasin rummis leotatud rosinad (rumm oli nende sisse imendunud umbes kahe tunniga). Panin uuesti jäätisemasina käima ning kui veidi aja pärast vaatama läksin, nägin, et ei tule sellest seekord õiget jäätist - juba jäätisemasinas see murenes. Mõtlesin, et äkki läheb sügavkülmas olukord paremaks ning panin anuma ca üheks tunniks sügavkülma - välja võttes oli olukord veel hullem - täesti mure jäätis, kui kahvel sisse pista, siis tundus, nagu oleks hästi vesine, samas süües kleepus suulakke nagu väga rasvane amps. Ma siiani pole kindel, mida ma valesti tegin - olen ma ju ka tükkidega jäätiseid saanud teha väga häid ja kreemjaid. Ma proovin leida ebaõnnestunud jäätiste ühisosa, kuid ikka ei pane suurt pilti kokku, mida kindlasti teha ei tohiks. Kui ma seda jäätist tegema hakkasin, siis imestasin ka, et sellesse käib sisse vesi - see siis kohvina; mõtlesin, kuidas käitub vesi jäätises; mõtlesin isegi, et äkki teeks hoopis piimast kohvi ja kurnaks pärast ära... Kui keegi teab, palun jagage nõu. Maitse poolest oli jäätis muidu päris hea, oli tunda parajalt kohvimaitset ning õrnalt rummiseid rosinad olid ka väga mõnusad, kuid kreemjas see jäätis kahjuks polnud. Kohvijäätis läheb igal juhul kordamisele, tõenäoliselt ilma lisanditeta, kuid tahaks ikka selle vea üles leida, mis valesti läks.

Fetasalat apelsini ja kirsstomatitega

Selle salati idee sain Nopi kohvikust, kus paar kuud tagasi lõunal Juliaga istusime ja sarnast salatit sõime. Tegin seda küll väikeste muudatustega, nt greibi asemel kasutasin apelsini. Selles salatis on väga vähe komponente, valmib kiiresti, kuid maitseb ülimalt hästi.

Vaja läheb (ühele):
ca 1 cm pakusune viil fetajuustu
peotäis lollorosso salatit
pool apelsini
10 kirsstomatit
mõned rohelised oliivid
oliiviõli
sidrunimahla
suhkrut
purustatud musta pipart
oreganot

Eile sain turult esimese pundi Eestis kasvatatud lollorosso salatit, mis oli hästi kähar ja hästi lilla - väga super; täna panin selle salatisse. Apelsini lõikusin ratasteks ning rattad asetasin tükeldatud lollorosso peale, poolitasin ka kirsstomatid ning lisasin salatile; puistasin peale mõned oliivid. Valasin üle oliiviõliga ning pigistasin sidrunist rohkelt mahla peale; sidruniga panen alati ka veidi suhkrut. Asetasin salatile ca 1 cm pakususe fetajuustuviilu ning külvasin üle purustatud musta pipra ja oreganoga. Ühe asja ainult unustasin - mul oli ka päiksekuivatatud tomatitega ciabatta, mida oleks võinud kõrvale hammustada, aga selle avastasin kahjuks siis, kui salat juba otsas oli...

neljapäev, 21. mai 2009

"Lemmiksalat"

Täna käisime uut Nõmme turgu uudistamas - õigemini küll oli plaan osta värsket Eestimaist kaupa, mis praegusel hooajal juba saadaval on. Kui ma eelnevatest aastatest ei mäleta Nõmme turu parklas ka kõige kõrgemal maasikahooajal nädalapäeva sees sellist autode tunglemist, siis täna, mai keskel, kui turul müüakse Eesti kaubast praktiliselt vaid redist ja rabarberit, võttis uues laienenud parklas autole koha leidmine aega oma 10 minutit, sest kusagilt pidi keegi eest ära sõitma, kusjuures kell oli 1 päeval ehk inimesed peaksid tööl olema. Loodan, et see on uue turu algusevaimustus ning edaspidi ei pea ma turulepääsemiseks autoga järjekorras seisma. Lõpuks turule sisenedes hajus rahvas sealses "minilinnakus" ära, erilist trügimist enam polnud. Turg meenutas justkui muinasjutulinna, kus on kitsad tänavad ning palju ühesuguseid majakesi, tänavatel on traditsioonilised väikesed ärid nagu pagariäri, lihamüük, kalapood, värkse piima putka, käsitöökauplus; isegi tänavanimed olid nagu muinasjutust - Marmelaadi, Piima... Linnaku keskel ilutses purskkaev, kus lapsed vaatamata veel jahedale ilmale tegutsesid - kes pildus vett laiali, kes harjutas osavustrikke mööda purskkaevuäärt kõndides. Tõeliselt lahe koht tehti valmis vähem kui poole aastaga! Mind rõõmustas, et turul oli ikka müümas mu lemmiktädi, kelle käest saab osta mahedalt kasvatatud aiasaadusi, samuti oli seal eraldi ökopood ning müüdi ka pastöriseerimata piima.
Eellugu sai pikk, kuid just Nõmme turult sain ma salatikraami mitmeks päevaks ja mitmeks erinevaks salatiks. Täna tegin oma traditsioonilise lemmiksalati, mis on mul kujunenud just selliseks ajas ning mida ma ikka ja jälle armastan süüa.

Vaja läheb (ühele):
peotäis mizuuna salatit
pool paprikat
3 redist
3 spl mungoa idandeid
1 väike küps ja kreemjas avokaado
ca 10 kirsstomatit
1 spl röstitud päevalilleseemneid
1 spl röstitud kõrvitsaseemneid
röstitud saiakuubikuid (2 viilu kuubikuteks lõikuda)
parmesani maitse järgi

Salatikaste:
seesamiõli
ploomiäädikat
idamaist kalakastet
suhkrut
purustatud musta pipart
oreganot

Seda salatit ei tohiks hiljem läbi segada, seega oleks hea salat teha kõikidele sööjatele kohe eraldi kaussidesse. Kõige põhja läheb mizuuna salat. Mizuuna (või äkki eestipäraselt misuuna) on hiljuti Eestis müügile jõudnud salatiline, teise nimega ka Jaapani lehtnaeris, mis oma välimuselt meenutab kõige rohkem rukkolat, kuid on palju mahedam, hapram ja mahlasem. Kindlasti ei tohi mizuuna jääda salatikastme sisse ligunema, see on mõeldud söömiseks koheselt, kui potist murtud sai. Mina ei paneks mizuunat ka kusagile kuumadesse roogadesse, kord proovisin lisada lõpus wokile, kuid närtsis kohe ära, kaotas maitse ning nägi kole välja. Lisasin pildi ka oma kodusest mizuunakasvatusest, need on alles noored taimed ning vajavad veel nädalakese sirgumiseks aega. Mizuuna peale panin õhukesteks viiludeks lõigatud paprika ning redise. Puhastasin ja tükeldasin ka avokaado (peab olema lilla, kuid mitte kivikõva), puistasin mungoad ning poolitasin kirsstomatid. Selle salati jaoks ei sega ma salatikastet eraldi anumas valmis, vaid lisan kõik komponendid järgemööda otse taldrikusse - tunde järgi seesamiõli, veidi ploomiäädikat (aga võib ka sidrunimahla), mõned tilgad idamaist kalakastet (see on hästi soolane), hapususe tasakaalustamiseks suhkrut, purustan peale pipart ning puistan veidi kuivatatud oreganot. Alles pärast kastme lisamist valasin peale veel röstitud päevalille- ja kõrvitsaseemneid, et need liiga märjaks ei saaks. Röstida tasub igasuguseid seemneid, kuna siis tuleb nende maitse paremini esile. Koos seemnetega röstisin ahjus ka saiakuubikud (mõlemalt poolt kuldseks), neid ei maitsesta, sest salatil on juba piisavalt maitset, saiakuubikud jäävad vaid mõnusaks krõmpsuks hamba alla. Ja viimasena muidugi õhukeselt riivitud parmesan - kui poleks seda juustu, ei maitseks salat pooltki nii hästi. Väärib järgitegemist...

kolmapäev, 20. mai 2009

Rohkete lisanditega hommikumüsli

Need üksikud hommikud, kui mu lemmikkohupiim otsas on, pean mõtlema midagi muud söödavat välja. Mul tegelikult hommikul üldse pole isu, kui muidugi välja arvata Pajumäe kohupiima, seda ma kohe tõesti tahan, muud toidud ajavad nina kirtsutama. Kahjuks pole ma ka pudrusööja, katsetasin oma näljaperioodil kõiki putrusid ning kohe üldse ei maitsenud (arvan, et tuli päris tõene hinnang, sest sel perioodil maitsesid mitmed asjad, mille poole ma tavapärases toidukülluses ei vaatagi). Siiski saab kaerahelvestest teha ka midagi paremat kui lihtsalt limane puder - müslit. Muidugi saab müslit ka poest osta, kuid ise tehes saab sellele lisada just endale meelepäraseid lisandeid.

Vaja läheb:
2 spl jämedaid kaerahelbeid
1 spl sojahelbeid
1 spl päevalilleseemneid
1 spl mahedamaitselist õli (nt päevalille- või rapsiõli)
2 tl rafineerimata roosuhkrut
3 tükeldatud kuivatatud ploomi
1 spl kuivatatud mustikaid
2 tl rosinaid
1 spl kookoslaaste

Kogu müslikraam on mul ökopoest pärit, muidugi võib ka tavapoe omast teha, aga nt kuivatatud mustikaid ja sojahelbeid, vist ka kookoslaaste, pole ma tavapoodides näinud. Kui päevalilleõliga tekib esimene assotsiatsioon jubedast poslamasla maitsest, siis ökopoe päevalilleõli on hoopis midagi teist - see on sisuliselt maitsetu õli, mis sobib just neisse toitudesse, kus õli maitse ei tohiks tuntav olla. Lisaks sisaldab päevalilleõli rohkelt D-vitamiini, mida on meie pika ja päikesevaese talve ajal muudest allikatest suhteliselt keeruline ammutada; kasutasin seda õli lausa lapsel titeeas apteegis müüdava, hormooniks peetava, D-vitamiini asemel (lisaks õlile veel rohkesti võid, kala, õues viibimist ja liikumist).
Müsli tegin nii - kuumutasin panni ning panin pannile õli, sinna sisse panin kaera- ja sojahelbed, kohe ka päevalilleseemned ning suhkru. Müsli saab valmis paari minutiga, seega tuleb kõik lisandid ruttu hulka panna. Järgmisena läksid kuivatatud ploomid (lõikusin tükkideks), rosinad ja kuivatatud mustikad. Keerasin juba tule alt ära ning viimasena lisasin kookoslaastud, segasin veel kõik hoolikalt läbi. Süüa kõlbab kohe, kui keelt enam ära ei kõrveta. Kuna müsli sisse sai rohkelt kuivatatud puuvilju ja seemneid, siis on see väga toitev eine, süsivesikute kogus on meeletu, aga just neid peakski üks hommikusöök sisaldama. Mina vist pole harjunud süsivesikutega oma tavapärase valgulise hommikusöögi kõrval. Kõike ära süüa ei jõudnud, Anee aitas ja sõi pärast kausitäit tatraputru veel müslit koos minuga.

teisipäev, 19. mai 2009

Linguine veinikastme ja krevettidega

Täna me ei jõudnud poodi, seega tuli õhtusöögiks midagi välja võluda kodukappides leiduvast. Erinevaid pastasid on mul kodus alati; mul on lausa nõrkus neid kokku osta, kui jälle midagi huvitavat leian. Koort kahjuks või õnneks külmkapis polnud, muidu ma sööks vist liiga tihti kooreseid pastasid. Siis meenus mulle, et olin paar nädalat tagasi Selveri retseptinurgast leidnud ühe krevettide ja veiniga pastaroa, mille jaoks ma ka vajalikud komponendid valmis ostsin. Krevetid pole mul just lemmikute killast, aga samas see retsept tundus kuidagi köitev ja isuäratav, seetõttu otsustasin väljakutse vastu võtta ning täna lõpuks selle toidu valmis teha.

Vaja läheb:
250 g spagette (mina kastutasin hoopis linguine't)
0,5 dl oliiviõli
3 šarlottsibulat
3 küüslauguküünt
100 g päiksekuivatatud tomateid
2,5 dl valget kuiva veini
500 gr koorimata (või peotäis kooritud krevette)
soola
mutsa pipart
rukkola salatit (mina kasutasin mizuunat)

Hakkisin esmalt šarlottsibulad, küüslaugu ja päiksekuivatatud tomatid. Keetsin pasta al dente; samal ajal praadisin pannil oliiviõlis sibulatükke, küüslauku ja päiksekuivatatud tomateid paar minutit. Lisasin krevetid, soola, pipra ja veini ning kuumutasin keemiseni. Hautasin kaane all ca 7 minutit. Kui vein oli parasjagu aurustunud, lisasin äsja valminud linguine. Originaalretseptis tuli lõpus lisada veel rukkola ja läbi segada, kuid mul oli kodus mizuuna salatit, mis on õrnem ning ei kannata kuumutamist. Tõstsin pasta kaussi ning panin mizuuna mütsiks pähe. Maitselt oli... huvitav, ütleks. Krevette oli küll vähe, kuid maitset andsid tublisti, ei häirinud, samas oli see toit minu jaoks hoopis midagi teistsugust.

Karulaugu-peakapsa salat


Nädalavahetusel sain karulaugu-peakapsasalatit Toilas, mille valmistas mu emme. Täna tegin ise kodus järgi, kuna sain karulauku koju ka kaasa.

Vaja läheb:
paar peotäit hakitud karulauku
paar peotäit juustunoaga riivitud kapsast
ca 2-3 tl rafineerimata roosuhkrut
meresoola
purustatud musta pipart
mõned tilgad ploomiäädikat
Kreeka pähkli õli

Hakkisin karulaugu peeneks, tõmbasin peakapsa küljest juustunoaga liistakaid ning panin rohelise kraami kaussi. Valasin peale tunde järgi Kreeka pähkli õli, tilgutasin ploomiäädikat ning külvasin üle suhkruga, lisasin ka veidi soola ja pipart. Mulle meeldib see salat päris magusana, kuna ploomiäädikas lisab hapusust, siis suhkrut läks salati kohta rohkesti. Sobib söömiseks mõne rammusama toidu kõrvale, "jänkudele" aga ka lihtsalt vahepalaks.

Ahjus grillitud aedviljad mozzarellga

See toit sobib lisandiks mõnele liharoale või täitsa vabalt ka paljalt söömiseks, kuna mozzarella lisab aedviljadele rasvasust ning annab mõnusa lisamaitse.

Vaja läheb (2,5 inimest):
2 paprikat
1 suurem suvikõrvits
ca 20 kirsstomatit
1 pakk mozzarellat (1 suur pallike)
värsket tüümiani
Rapunzli ürdisoola
musta pipart
oliiviõli

Lõikasin paprika neljaks, kirsstomatid pooleks, suvikõrvitsa lõikasin algul pooleks ning seejärel pikkupidi neljaks (jäid pikad laastud), asetasin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Puistasin paprikale ja suvikõrvitsale peale Rapunzli ürdisoola (sisaldab lisaks meresoolale porgandit, sellerit, peterselli, porrut, basiilikut, tüümiani ja tilli), tomatitele panin veidi meresoola, kõigile aedviljadele purustasin veskist peale veidi musta pipart. Lõikasin mozzarella õhukesteks viiludeks ning asetasin viilud aedviljade peale (kõik ei saa kaetud sellest kogusest), erilist rõhku panin tomati-mozzarella kooslusele. Lõpuks puistasin peale värskeid tüümianilehekesi, niristasin oliiviõli ning pistsin ahju. Küpsetasin ahju keskosas grilliga ca 15 minutit (ülemisele korrusele ei tasu tõsta, siis kõrvetab grill aedviljad mustaks. Sõin aedvilju koos krõbedate kanatiibadega mee-tšillikastmes.

Krõbedad kanatiivad mee ja tšilliga

Kui sõrmi mustaks teha ei pelga ning mee ja tšilli kooslus maitseb, siis üks hea mõte on määrida neid peale kanatiibadele. Sellist toitu on paras teha, kui muud asjatoimetused vajavad tegemist ning söögi valmistamiseks aega napib. Ettevalmistus võtab vaid loetud minutid, seejärel jätkavad kanatiivad ahjus, vajades vaid korra ümberpööramist.

Vaja läheb:
12 kanatiiba
1 spl mett
1 spl sojakastet
1 spl Worcesteri kastet
1 spl tomatipastat
1 paksu sidruniviilu mahl
3 pressitud küüslauguküünt
soola
tšillihelbeid (vastavalt taluvusele)

Tegin nii: pesin ja kuivatasin kanatiivad, tõstsin kaussi, kus neid segada saab. Panin tiibadele järjest peale 1 spl mett, 1 spl sojakastet, 1 spl Worcesteri kastet, 1 spl tomatipastat, hõõrusin ühtlaselt kõikidele tiibadele laiali. Pigistasin peale sidrunimahla, pressisin 3 küünt küüslauku, panin tunde järgi soola ning julguse järgi tšillihelbeid. Segasin veelkord kõik läbi. Tegelikult võiks maitse imendumiseks lasta tiibadel seista paar tunnikest, kuid ma ei saanud kauem oodata kui pool tundi, sest oh häda, kui näljane laps ärkab lõunaunest ja toit pole valmis... Need üksikud korrad, kui ma pole "graafikus", on mind päästnud ainuüksi Baby Tv, mis annab mulle need paarkümmend väärtuslikku lisaminutit enda päästmiseks :) Seekord sain õnneks söögi valmis õigeaegselt.
Pannile panin alla küpsetuspaberi, et tiibadelt nahk ümberpööramise ajal maha ei tuleks. Küpsetasin 200 kraadi juures ca 50 minutit, kuni tiivad olid mõnusalt pruunid. Panin kohe koos panniga rõdule jahtuma, sest mulle maitsevad need kõige rohkem külmalt. Sobivad väga hästi näksimiseks ka järgmisel päeval.

pühapäev, 17. mai 2009

Ürdine peedisalat parmesaniga

Peet ei kuulu üldiselt mu lemmikute hulka, kuid on üks salat peedist, mis mulle tõeliselt maitseb. Nägin seda retsepti sõbranna juures Anni Arro kokaraamatus, kuna aga üles ei kirjutanud, siis pole see mul kindlasti täielikult meeles ning olen teinud retsepti väikesed muudatused.

Vaja läheb:
põldsalatit
keedetud peeti
pressitud küüslauku või küüslaugusoola
tüümiani
rosmariini
oreganot
seesamiõli
palsamiäädikat
paremsani

Asetan kaussi salatilehed. Keedetud, kuid külma, peedi lõikan ratasteks ja tõstan salatilehtedele; selles salatis peavad kindlasti suured lõigud olema, riivitud peet ei sobi, kuna muudab täielikult salati maitset ja olemust. Peale puistan kas pressitud küüslauku (täna tegin küüslaugusoolaga, kuna ei tahtnud värsket küüslauku süüa), tüümiani, rosmariini, oreganot. Seejärel tilgutan peale palsamiäädikat ning niristan veel seesamiõli, mütsiks panen suure kuhja jämedalt riivitud parmesani. Valmib kiiresti (muidugi, kui on olemas keedetud peet) ning maitseb hästi - peedi ja parmesani kooslus on fantastiline.

neljapäev, 14. mai 2009

Lotte jäätis ehk jäätis ehtsate maasikatükkidega

Käin vahel supermarketite küpsise- või jäätiselettide taga seiramas, mida huvitavat müüakse. Ei, mitte üldse ei taha sealt midagi osta, kuigi mõned asjad isutaksid - kuna aga just neilt lettidelt leiab hulganisti E-aineid, siis parem teen midagi meeldima hakanut ise kodus ja juba puhtalt järgi. Sel nädalal lapsega poes käies jäi silma Lotte jäätis, pakend oli väga silmatorkav - Lotte isa ehitab jäätisemasinat ning hiljem kogu pere sööb jäätist, Lottel hiidsuur jäätisepallitorn ees, mille tipus troonib punane maasikas... Loen lapsele Lotte raamatut pidevalt, see talle meeldib, kuid Lotte kui reaalne tegelane ehk pehme Lotte pole tal millegipärast lemmikute kirjas. Poest muid Lotte-tooteid ka ei küsi ostmiseks, kuigi märkab neid. Võtsin jäätisepaki kätte, et vaadata, mis selle sees on - peal oli kirjas "Koorejäätis ehtsate maasikatükkidega", imestasin, et tõesti olid sees ehtsad maasikatükid, palju koort, ei mingit taimerasva ning vaid 4 E-ainet, mis on jäätise kohta hea tulemus. Osta ma seda ikka ei saanud, sest olin poes jalgrattaga ja seljakotis oleks jäätis ära sulanud, pealegi saab ju kodus kõike ise järgi proovida teha...Päris autentne see retsept nüüd pole, kuna teha täna jäätist oli ekspromtmõte, seega kasutasin kodus leiduvaid tooraineid.

Vaja läheb:
1/3 purki kondenspiima
200 ml piima
100 ml vedelat jogurtit
2 tl vanillisuhkrut
1,5 dl toormoosi maasikatest (sobib hästi ka sügavkülmast võetud, aga ülessulatatud variant)

Ajasin kondenspiima keema, võtsin tulelt ning lisain piima, jogurti ja vanillisuhkru - segasin kõik läbi. Kasutasin Nopri astelpajujogurtit, mis on hästi vedel, tuntavat maitset ei andnud, kuna maasika kogus ja maitse lööb üle. Jahutasin saadud segu maha ning ca tunni aja pärast panin jäätisemasinasse. Kui jäätis peaaegu valmis, lisasin maasikamoosi ning lasin uuesti masinal ringi keerutata kuni õige konsistentsini. Üldiselt marjajäätised ei jää nii kreemjad-kooresed, kuna marjad sisaladavd vett ning ei lase ka tükilisuse tõttu kreemjusel (on selline sõna olemas?) moodustuda. Olen proovinud erinevaid varjante marjadega jäätistest - olen lisanud värskeid marju, siis läheb jäätis täiesti marjade värvi, kuna marjad purunevad ning on pigem selline sorbeti-laadne magustoit. Kui kasutada jääs aga terveid marju, nt mustikaid, siis jäävadki need jäässe ning jäätist ei värvi eriti, samas on sellist jäätist ebamugav süüa, kui pidevalt mingid kõvad tükid hamba all on. Terveid ja jääs maasikaid aga ei tohi üldse jäätisemasinasse panna, see teeks kohe propelleri seal sees katki. Oluline vahe on ka, kas lisada marjad kohe vedelasse piima-kooresegusse või panna vahetult enne valmimist. Kui kohe lisada, hakkab marjade ümber moodustuma rasvakiht ning siis on ka jäätise konsistents rikutud. Aga nt marjajahudega pole veel proovinud jäätist teha, seda võiks tõenäoliselt kohe lisada, annaks värvi, kuid oma kuivuse tõttu äkki ei rikuks konsistentsi...
Tänane jäätis maitses kõige rohkem Aneele, ka Lotte lugu selle juurde sobis väga hästi. Kui kellelgi huvitavaid marjajäätise retsepte jagada, ootan põnevusega, seni pole nendest mu lemmikut kujunenud.

Ahjust tulnud forellifilee wokitud aedviljadega

Forell, mis täna õhtul kodus taldrikule jõudis, väärib rääkimist väikest eellugu. Minuni ulatus eelmisel nädalal info, et Eestis on täiesti võimalik osta mahedalt kasvatatud forelli - nimelt müüb Haaberstis asuv ökopood Tervitus Saaremaal allikavees kasvatatud forelli, mis püütakse kolmapäeval ning mis jõuab Tallinnasse juba järgmisel päeval. Tegin esmaspäeval veebis tellimuse ning kuna see oli esmakordne sellest poest, siis oli kohaletoomine tasuta. Täna hommikul olin lapsega lauluringis, kui selle lõppedes avastasin kolm vastamata kõnet oma telefonis; aimasin kohe, et see oli kalaonu. Oligi - ja jättis kala mulle ukse taha. Kiirustasin koju, kuna kartsin, et õuetemperatuur on juba liialt soe; koju jõudes polnud aga ukse taga midagi - ehmatasin juba ära, et kassid on mu kala minema tassinud ja nahka pistnud. Kuna Renee jäi veel koju magama, kui me Aneega hommikul ära läksime, siis mõtlesin, et äkki oli ta veel ka siis kodus, kui kala toodi ja viis selle külmkappi - õnneks sealt ma selle kala ka leidsin.
Kuna tellisin terve, kuid õnneks roogitud forelli, siis õhtusöögi valmistamine algas tõelise katsumusega - kalapead on minu hirm ja ma värisen, kui pean neid küljest ära lõikama (kala puhastada ei suuda ma üldse). Kui ma näeks, kuidas loomi toiduks tapetakse ja tükeldatakse, oleks ma kindlasti taimetoitlane, aga ma lihtsalt ei mõtle selle peale, kui ilusat lihatükki poes näen. Viimane Jamie Oliveri Jahisaagi nime kandev osa oli ka nii julm; kahju oli jänkudest... Aga kuidagi sain selle kalaga ühele poole ning alustasin filee maitsestamist. Sööjaks 2,5 inimest.

Vaja läheb:
ca 400-500 gr forellifileed
peterselli
sidrunimahla
sidrunikoort
musta pipart
soola
sinepit
oliiviõli

Wok:
1 kollane paprika
1 punane paprika
15 kirsstomatit
peotäis päikesekuivatatud tomateid
ca 100 gr rohelisi aedube
ca 75 gr noori hernekaunu
2 porgandit
1 väike suvikõrvits
mungube
rohelist sibulat
värsket peterselli
värsket tüümiani
2 küüslauguküünt
oliiviõli
soola
purustatud musta pipart

Forellifilee määrisin soolaga kokku, seejärel pigistasin peale sidrunimahla ning riivisin veidi sidrunikoort (riivin alati vaid ökosidruni koort, ma ei taha mõelda, mis kemikaalid tavapoe sidrunikoore peal on). Puistasin peale tunde järgi peterselli ja musta pipart ning määrisin mõnest kohast veidi sinepiga. Enne ahjuminekut piserdasin üle oliiviõliga. Alustasin woki jaoks köögiviljade tükeldamist. Paprikad lõikasin laiadeks ribadeks, suvikõrvista õhukesteks ratasteks, päikesekuivatatud tomatid tükeldasin ka. Kirsstomatid jätsin terveks, kuna wok-toitudesse ei tohi sattuda liigset niiskust, mis toidu hauduma ajab, samuti säilib tervetes kirsstomatites nende maitse paremini (pannil lõin neile siiski noaga täkke sisse, et rõhk välja lasta, vastasel juhul võib sööja kahvlit tomatisse pistes pluusile tomatiplekkide saamisega riskida). Kuna praegusel aastaajal on värskete herneste ja ubade kättesaadavus raskendatud, siis kasutasin külmutatud varianti. Porgandid tõmbasin kurgikoorijaga õhukesteks viiludeks. Woki maitsestamiseks segasin klaasis kokku veidi päikesekuivatatud tomatite ümber olevat õli (oliiviõli), pool peotäit värsket peterselli, umbes sama palju värkset tüümiani (ikka vaid lehekesi, varred pole jäikuse tõttu söödavad), pigistasin läbi küüslaugupressi kaks küüslauguküünt ning lisasin tunde järgi soola ja pipart. Wokpann tuleb välja võtta veidi enne kala valmimist (kala oli ahjus 200 kraadiga ca 30-40 minutit, panni peal foolium, et kala ära ei kuivaks). Wokpannile ei pannud kõiki komponente koos, kuna siis ei toimu kiire küpsemine, vaid algab haudumine. Wokkimine peab toimuma võimalikult kiiresti, piisab, kui aedviljad saavad korraks kõrgest kuumusest läbi, kuid jäävad samas ikka krõmpsud. Alustasin paprikast ja tomatitest, kui kuumus taas üleval, lisasin külmutuatud oad ja herned, seejärel läks suvikõrvits ja päikesekuivatatud tomat ning lõpus porgandilaastud. Vahetult enne valmimist lisasin klaasis valmissegatud kastme. Arvan, et sain woki valmis ca 4-5 minutiga. Alles taldrikul puistasin peale mungube ning rohelist sibulat ning tõstsin juurde ahjust tulnud forellifilee. Wok oli täna väga mõnus, kõikide aedviljade maitsed olid hästi tunda, samas andis lisatud kaste mõnusa kõrvalmeki. Forellifilee oleks võinud olla veidi vähem sidrunine, sellega läksin veidi liiale.

kolmapäev, 13. mai 2009

Tarte Tatin rabarberitega

Üks mu kindlatest lemmikkookidest on Tarte Tatin ehk pahupidi õunakook. Olles saanud Noarootsist kaasa esimesed värsked rabarberid, otsustasin proovida sel korral teha Tatre Tatiní õunte asemel rabarberitega. Veidi ka koogi ajaloost. Tatre Tatin mõeldi välja või õigemini kukkus välja eelmisel sajandivahetusel Prantsusmaal, kus Tatin'i-nimelises restoranis läks kokal õunakoogitegu veidi nihu; püüdes olukorda parandada ning või-suhkrusegusse liiga kauaks jäänud õunu päästa, pani kokk koogile taina hoopis peale - ehk õunad jäid koogipanni põhja ning koogipõhi läks peale. Valmides tuleb aga kook keerata taas teistpidi - nii, et õunad jääksid peale. Tarte Tatin'ist kujunes välja kultuskook ning seda Prantsusmaalt pärit kooki tuntakse ja valmistatakse tänasel päeval väga paljudes maades.

Taina jaoks läheb vaja:
200 g nisujahu
100 g võid
100 g rafineerimata roosuhkrut
0,5 tl soola
ca 0,5 dl piima

Panni põhja läheb:
ca 500 gr rabarbereid
100 gr suhkrut
70 gr võid

Olen teinud Tatre Tatin'e korduvalt (seni küll vaid õuntega) ning katsetanud erinevaid variatsioone taina valmistamiseks - retsepte leiab seinast seina ning oma lemmiku leiab vaid katsetades. Minule ei meeldi magusates küpsetistest eriti muna maitset tunda, seega ei kasuta ma tainas üldse muna (olen näinud ka retsepte, kus on sees kuni 3 muna), selle asemel niisutan tainast piimaga (piim pehmendab, veega jääks tainas liiga laugunev ja mure). Suhkru kogus sõltub õunte (siinkohal rabarberite) hapususest, tavaliselt kasutataksegi sellel koogil hapumaid õunu. Või ja jahu koguseid olen ka erinevaid näinud, küll jahusemaid, küll rasvasemaid. Esmalt tulebki teha valmis tainas, kuna valmis tainas peab seisma külmkapis vähemalt pool tundi. Vahustasin või suhkruga, lisasin soola ja tasapisi nisujahu, lõpus lisasin piima, samal ajal mikserdamist peatamata. Valmis tainast tegin palli ja panin toidukilesse (ilma selleta hakkab kuivama) ning panin pooleks tunniks külmkappi.
Tatre Tatin'i valmistamiseks tuleks kasutada spetsiaalset panni, mida võib nii pliidil kuumutada kui ahju pista. Nimelt tuleb võist ja suhkrust saada iirisetaoline mass, mida saab tekitada vaid eelnevalt pliidil kuumutades. Olen näinud ka erinevaid seletusi, kuidas seda teha. Mina olen oma jaoks leidnud parima variandi nii, et kõigepealt panen pannile suhkru ning lasen täielikult sulada, kuni hakkab muutuma pruuniks (mitte kõrbema lasta!), seejärel pistan kohe sisse või, mis vedeldab saadud massi ning annab eriliselt hea lõhna (ilma võita tuleks kukekomm:)). Puistan sinna samale pannile saadud "iirise" sisse tükeldatud rabarberid. Olen näinud ja katsetanud ka varianti, kus või ja suhkur lähevad koos potti, siis ei tule sellest absoluutselt sellist karamelli välja, samuti pean ebavajalikuks rabarbereid karamelli sees podiseda lasta (kuna ahjus olles toimub see protsess niikuinii). Tatre Tatin'ile käivad õunad jäetakse päris suured (õun neljaks) ning nende eelküpsetamine on siiski vajalik. Kõige peale panin külmkapist võetud taina - seda võib kas rullida ümmarguseks või lausa kile vahel kätega vajutada - mina tegin just nii kile vahel muljudes ning sain väga ilusa ringi (peab jääma veidi suurem pannist, et servad saaks sissepoole pista.

Küpsetasin ca 1 h 185 kraadiga ahju keskosas. Valmis kook tuleb kohe pannist välja kummutada. Jällegi on erinevaid koolkondi, kas kook on nüüd valmis või tuleb veel lisada I-le täpp. Minule meeldib kook veel vähese suhkruga üle puistata ning pista korraks väga kuuma (või grillifunktsiooniga) ahju, et lasta suhkrul karamellistuda. Sel juhul peab koogi alustaldrik loomulikult kuuma kannatama. Seda kooki süüakse kindlasti soojalt; kui järgi jääb, võib soojendada ka teisel päeval, maitse ei kannata. Oli tõeliselt mõnus magushapu Tarte Tatin, mille pealispind ja küljed olid suussulavalt karamellised, ka suhkru ja rabarberi kogused olid täiesti paigas.

Täidetud broilerifilee ahjus

Tahtsin teha täna pere täiskasvanutele fetasalatit, Aneele aga oli mul planeeritud broilerifilee aedviljadega, kuna tema kasvavale organismile on vaja tihemini liha kui me ise seda sööme. Kui üles kööki läksin, mul mõtteid veel peas polnud - külmkappi vaadates tuli aga sel samal hetkel kiire improvisatsioon.

Vaja läheb:
1 broilerifilee
kild (kollast) paprikat
1 päikesekuivatatud tomat
värsket peterselli
tüümiani
oliiviõli
küüslaugusoola
pipart
parmesani
1 munavalge
nisujahu

Tegin broilerifileele keskele lõike nii, et tagumine ots hoiaks liha ülemist ja alumist poolt kinni, kuid et lõige oleks võimalikult suur, kuna siis mahub rohkem täidist sisse. Tükeldasin paprika ja päikesekuivatatud tomati väikesteks kuubikuteks, hakkisin peeneks julge portsu peterselli ning tirisin tüümianiokstelt lehekesi. Segasin saadaud kraami veidi oliiviõliga. Puistasin broilerifilee vahele küüslaugusoola, pealmistesse külgedesse panin meresoola ja purustatud musta pipart. Panin lusikaga täidise filee vahele ning kastsin mõlema poolega kergelt klopitud munavalge sisse, seejärel puistasin mõlemale poole peale õhukeselt riivitud parmesani, niisutasin veel munavalges ning lõpuks veeretasin nisujahust läbi. Neid protseduure tuleb teha väga ettevaatlikult. et broilerifilee vahelt täidis välja ei voolaks. Olin kuumutanud juba pannil oliiviõli ning tõstsin täidetud ja muna-jahu-parmesanirüüse mässitud filee pannile, praadides mõlemalt poolt ca 1 minuti, et "rüü" kinnituks. Seejärel tõstsin ahjuvormi, tilgutasin peale veel oliiviõli ning küpsetasin 200 kraadiga ahju keskosas ca pool tundi, kuni filee oli mõnusalt kuldne ja särisev. Veidi enne valmimist lisasin lapse jaoks tükeldatud paprika ja suvikõrvitsa samale pannile lihast eritunud mahlade sisse küpsema. Valmis toit tundus nii isuäratavana, et sõin ka ise seda, kuigi ma tavaliselt spetsiaalselt lapsele tehtud toitu ei söö. Liha oli pealt mõnusalt krõbeda koorikuga ning seest mahlane ja maitseküllane. Kõht sai täis ning mõte salatist lükkus teise päeva, täis kõhuga ma ei suuda järgmist soolast toitu valmistada, tühja kõhuga on emotsioonid ikka hoopis teised.

Mungubade idandamine

Perioodil, kui Eesti kliimas midagi ei kasva, tuleb kodustes tingimustes midagi värsket välja nuputada. Juba mitu talve olen idandanud ise mungube. Maitselt on need veidi herneste, veidi pähkli sarnased - igatahes on idandid väga mõnus, värske ja tervislik amps keset talvist vitamiinivaegust. Idudest saab E- ja D-vitamiiini, mineraalidest kaaliumi ja magneesiumi; idud on kiudainerikkad ning puhastavad organismi. Mungubasid kasutan peamiselt toorsalatites, olen ka lisanud woki'desse vahetult enne valmimist (neid ei tasu kuumutada, kuna vitamiinid kaovad). Laps nokib neid ka paljalt, meelitan teda sööma, nimetades mungubasid hellitavalt talvehernesteks.


Idandamiseks läheb vaja:
1 dl mungube
vett
pimedat ruumi/kappi
klaaspurki
jupp marlit ja kummi

Mina panen tavaliselt korraga idanema 1 dl kuivi mungube, mille kogus idanedes kasvab umbes 4-5 kordseks. Õhtul panen pooleliitrisesse purki mungoad ning valan peale vähemalt poole rohkem vett ning jätan ööseks seisma. Hommikul kallan vee ära, panen purgile kummiga marli peale ning pesen oad veelkord kraani all läbi (juba purgi sees, nii saab loksutada ja läbi marli vee ära kallata). Seejärel keeran purgi alaspidi ja asetan taldrikule. Mungoad peavad jääma märjad, kuid mitte ujuma veeloigus. Pistan tagumisse kapinurka ning pesen 2-3 korda päevas läbi (nii iga päev), kuna muidu kuivavad liigselt ja lähevad haisema või hallitama. Oad on valmis kolmanda päeva lõunal-õhtul, olenevalt toatemperatuurist, idu pikkus võiks olla ca 0,5-1 cm. Mungubasid ei tasu idanema panna liiga külma ruumi (nt sahvrisse), temperatuur võiks ikka olla üle 20 kraadi.
Mungubasid müüakse kõikides Tallinna ökopoodides, lisaks olen neid ka Prismas märganud.

teisipäev, 12. mai 2009

Hiidsuur penne peekoni, porru ja röstitud metsapähklitega

Täna tuli mul millegipärast meelde üks pasta, mida sõin eelmisel suvel Haapsalu kuursaalis. Tegin mõtte teoks.

Vaja läheb:
250 g pennet (kasutasin hiidsuuri)
100 g suitsupeekonit
1 pikk porru
2 küünt küüslauku
suur peotäis värsket peterselli
pool peotäit värsket tüümiani
soola
oliiviõli
röstitud purustatud metsapähkleid
murulauku

Kaste:
2 munakollast
2 dl vahukoort
suur peotäis riivitud parmesani

Kuna tegu on koorese pastaga, siis jälle on eesmärk saada pasta valmis samaaegselt komponentidega, mis pannile särisema lähevad. Alustuseks tükeldasin peekoni, porru, peterselli ja küüslaugu. Panin keema ka vee pasta jaoks. Kuumutasin panni ja panin veidi oliiviõli, lisasin peekoni ning lasin rasval välja sulada, sinna sisse läks porru, küüslauk ja petersell, näppisin ka tüümianiokstelt värskeid lehekesi, lisasin maitse järgi soola - kõik see toimub umbes 3 minuti jooksul, liiga pehmeks porrut lasta ei ole hea. Valmis pasta (täna kasutusel efekti mõttes kolmevärvilised hiidsuured penned) kallasin pannile ning keerutasin maitsed segamini, lisasin veidi ka pasta keeduvett, et kuivama ei hakkaks. Samal ajal segasin munakollase, vahukoore ja paremsani ning kummutasin selle pastale peale, keerasin pliidilt tule alt ära ning segasin kõik läbi, viimasena läksid sisse röstitud ja purustatud metsapähklid (purustada nii, et jääksid ikka tükid mitte pulber). Nagu eelnevalt kirjutanud olen, koorene pasta on söömiseks kohe ning kuumale pannile see jääda ei tohi - kooresus ja valge värv kaob ning pasta jääb rasvast nõretav ja läikiv. Kausis puistasin pastale peale veel veidi röstitud metsapähkleid ning murulauku. Kõrvale sõime salatit, mille retsept on siin.

"Teisejärguline" salat

"Teisejärguliseks" nimetan seda salatit sellepärast, et seda süüakse mingi muu toidu kõrvale värskeks ampsuks; põhiroana söömiseks on see liiga lahja just oma komponentide vähesuse tõttu (ja ka kaloraaži poolest). Täna oli salat koorese pasta kõrvale, sööjaks kaks ja pool inimest.

Vaja läheb:
kaks peotäit karulaugulehti (sobivad ka muud salatilehed)
1 paprika (nt oranž)
pool kurki
ca 15 kirsstomatit
röstitud seesamiseemneid

Kaste:
sidrunimahla (ca 1 cm klaasi põhjas)
seesamiõli (ca 1 cm klaasi põhjas)
Idamaist kalakastet (kümmekond tilka)
pipart
2 tl suhkurt

Kausi põhja panin karulaugulehed, lõikasin paprika ja kurgi peenteks viiludeks ning asetasin karulaugu peale. Kõige peale läksid poolitatud kirsstomatid. Kastme jaoks segasin kokku sidrunimahla, seesmiõli, Idamaise kalakastme (väga soolane, seega soola eraldi pole vaja lisada), pipra ja suhkru ning kallasin salatile peale. Puistasin salati üle röstitud seesamiseemnetega. Igasuguseid seemneid-pähkleid tasub salatile panemiseks röstida, kuna siis tuleb nende maitse paremini esile. Kes kalakastme peale ära ehmatasid, siis see haiseb hullemini kui maitseb - see on selline tumepruun õrnalt läbipaistev, vähese kalamekiga tulisoolane vedelik, mis sobib hästi ka salatitesse, aga liialdada kindasti ei tasu.

Viljalihaga astelpajumahl - maitsev nii kuumalt kui külmalt

Astelpajumari on üks suuremaid C-vitamiini allikaid. C-vitamiin on teadagi vesilahustuv vitamiin, millest organismi varud ei kogune ning mida tuleb seetõttu tarbida igapäevaselt. Astelpajumarju pidevalt süües saab ennetada haigusi; samas, kui gripp või mõni muu külmetushaigus kallal, on väga oluline anda organismile suur kogus C-vitamiini - selleks sobivadki astelpajumarjad suurepäraselt. Mina teen talv läbi astelpajumarjadest viljaliha sisaldavat mahlakontsentraati. Valmistan korraga ca 0,5-0,75 l kontsentraati, mida jooma hakates lahjendan. Astelpajumari on ju paljalt süües väga hapu ja vänge mari, see tuleb lihtsalt kuidagi meeldivamaks muuta. Vanasti puistasin neid lihtsalt tee sisse ning surusin lusikaga katki; häirisid aga nahad ja seemned, mis pidevalt suhu lipsasid.

Vaja läheb:

ca 7 dl astelpajumarju
1 dl vett
0,5 dl suhkrut

Panen jääs astelpajumarjad ja vee potti, lisan sulanud marjadele suhkru ning lasen vaid korraks keema. Võtan tulelt ning lasen kogu massi saumikseriga võimalikult peeneks (et nahad oleks katki ning järgi jääksid vaid seemned - neid viimased saumikser ei purusta). Võtan väga väikeste aukudega sõela ning valan saadud vedeliku läbi sõela teise nõusse, sõelale jääva viljaliha pressin lusikaga läbi sõela mahla sisse nii, et sõelale jäävad järgi vaid seemned. Saadud segu on VÄGA hapu, seega ei seisa see ka eriti kaua - külmkapis olles kuni kaks nädalat. Seepärast on ka kogused, mida korraga teen suhteliselt väikesed. Astelpajumahla saab ka kauem seisvaks teha, kui lisada palju rohkem suhkrut, mis toimib säilitajana. Mina kasutan enda tehtud astelpajukontsentraati peamiselt hommikuse "tee" valmistamiseks - ma ei vala seda kusagile tee hulka maitsestamiseks, vaid teengi astelpajumahlast sellise kuuma joogi. See on nii vänge, et panen kruusi põhja 1 osa kontsentraati ja u 6-7 osa keevat vett. Lasen veidi jahtuda - kuni kuumuseni, millesse tohib ka mett panna - panen suure kuhjaga teelusikatäie. Mulle meeldib õrn mee maitse selles joogis, sellepärast teengi selle vähese suhkruga ning lisan hiljem magustamiseks mett. Tuleb välja magushapu ülimalt maitsev kuum jook, mis on väga mõnus vitamiiniannus igasse hommikusse. Tundub, et mulle ei saa sellest kunagi küllalt, ma joon seda umbes septembrist kuni maikuuni IGA hommik, mil ma kodus olen. Teine toit, millest ma ei tüdine, on Pajumäe rosinatega kohupiimakreem - koos astelpajuteega moodustavad need mu igahommikuse maitsva hommikusöögi. Panen ka lapse seda mahla endaga üsna tihti jooma, vahel viskab tal küll üle ning tuleb teha väike paus, vahel joob ta seda aga külmalt. Aga suvel mu organism seda mahla üldiselt ei nõua - eks siis ole väga palju muid C-vitamiini allikaid.
Mõtte selle mahla valmistamiseks sain Taarapõllu talu astelpajumahlast (on samuti kontsentraat), lihtsalt tuletasin oma peas, kuidas seda teha võiks. Koduse mahla puudumisel ostan vahel ökopoest ikka seda Taarapõllu talu astelpajumahla.

esmaspäev, 11. mai 2009

Karulaugu-apelsinisalat ürdise kanafileega

Eile sain Toilast saadetise - värskelt korjatud karulaugulehed. Karulauk meenutab oma lõhnalt ja maitselt küüslauku, kuid ei ole nii vänge, samuti on karulaugu toimeainete sisaldus ja mõju organismile sama, mis küüslaugul. Karulaugulehti korjatakse enne taime õitsema asumist, tavaliselt aprilli algusest mai alguseni.


Salat ühele inimesele:
peotäis karulauku
peotäis salatilehti
pool peotäit lutserni idandeid
1 avokaado
pool apelsini
ca 15 cm kurki
murulauku
Goji marju

Salatikaste:
1 osa sidurunimahla
2 osa kreekapähkliõli
soola
pipart
1 tl suhkrut

Kanafilee ahjus:
1 kanafilee
Rapunzli ürdisoola
küüslaugusoola
pipart

Tegin nii - esmalt oli tarvis valmis saada kanafilee, kuna salati söömise ajaks pidi see olema juba maha jahtunud. Kanafileele puistasin mõlemale poole peale ürdisoola (sisaldab lisaks meresoolale porgandit, sellerit, peterselli, porrut, basiilikut, tüümiani ja tilli), veidi õli ja panin ahju 200 kraadiga ahju keskossa küpsema. Umbes poole tunni pärast oli kanafilee valmis, ei olnud pealt eriti pruunistunud ning seest oli veel parajalt mahlane. Viisin rõdule jahtuma.
Kuna ma veidi kartsin, et salat jääb liiga "küüslaugune", lisasin salatipõhjale koos karulaukudega ka veidi lehtsalatit. Karulauku ei tükeldanud, lehtsalati lõikasin mõned korrad pooleks. Ma üldiselt salateid teen mitmekihilistena, ma ei sega neid läbi, valan hiljem kastmega üle, nii imenduvad mahlad väga hästi. Samuti on vahe, kas teha salat mingi roa kõrvale või on salat põhitoit - viimasel juhul just jätangi kihid segamata, kuna segipööratud salat ei näe enam nii ilus välja. Salatikihile läksid peale lutserni idandid, seejärel tükeldasin avokaado, apelsini ja kurgi. Salatikastmeks segasin kokku sidrunimahla (ca 1 cm klaasi põhjas), sellest poole rohkem panin kreekapähkliõli ning maitse järgi soola, pipart ja suhkrut. Sidrunimahlaga salatitele armastan mina alati suhkrut lisada, muidu jääb liiga hapu. Valasin salati kastmega üle ning asetasin peale külma viiludeks lõigatud kanafilee. Lõpuks purustasin peale veel musta pipart, lõikusin murulauku ning puistasin peale kuivatatud Goji marju. Ma ei tea, kas neil marjadel mingi eestikeelne nimi ka on, ma tõin need Jaapanist ning selle paki peal on kõik vaid hieroglüüfides kirjas, nende rahvusvahelise (?) nime leidsin juhuslikult ühel müslifirma leheküljel kolades, kust ma need pildi pealt ära tundsin. Kasutusel on need marjad üldiselt Idamaade köögis, maitselt magushapud.
Salat maitses tervele perele ülimalt hästi ning on lisaks ka mõnus kevadine vitamiinipomm.

Pühapäevaõhtused sõrnikud

Olime pühapäeva õhtul just maalt tulnud ning poest läbi ei käinud. Mulle vahel meeldib seista silmitsi praktiliselt tühja külmikuga ja mõelda, mida olemasolevast kraamist teha saaks. Täna vaatas näkku Nopri uus suureteraline talukohupiim (koostises kirjas vaid kodujuust ja rõõsk koor), mis kellelegi paljalt ei maitsenud. Tuli mõte teha see söödavaks sõrnikute näol.

Vaja läheb:
300 g suureteralist kohupiima
1 muna
1dl nisujahu
1 dl rosinaid
0,5 dl suhkrut
päevalilleõli

Sõrnikutainast on nii lihtne teha, et selle tegi algusest lõpuni valmis meie 3-aastane Anee. Andsin talle kätte topsi kohupiimaga, mille ta lusikaga toimetas suurde kaussi. Seejärel lõin ise muna katki, Anee segas, mina mõõtsin õiged kogused jahu, suhkrut ja rosinaid, Anee segas. Meie kasutatav kohupiim oli täiesti ilma suhkruta, seetõttu läks ka ca 0,5 dl suhkrut sisse; magusast kohupiimast küpsetades pole suhkrut tarvis nii palju lisada, eriti, kui süüakse neid moosi või meega. Arvan, et komponentide lisamisel pole järjekord oluline. Tegin valmis tainast pätsikesed ja veeretasin jahus, panin pannile õli ja praadisin kaane all mõlemalt poolelt pruuniks.
Minule maitsevad sõrnikud kuumana ning meega. Neid süüakse ka moosi või hapukoorega.

pühapäev, 10. mai 2009

Valmistume järgmiseks talveks - nurmenukuõied tee tarvis



Alles see talv läbi sai, kui tuleb hakata valmistuma juba järgmiseks talveks - nimelt on nurmenukud täies õides ning ootavad korjajaid. Meie korjame nurmenukuõisi, kuivatame need ning valmistame talvel kuivanud õitest teed. Nurmenukk on tuntud kui köhavastane ja röga lahtistav vahend, selle maapealsetel osadel on tugev higistama ajav ja rahustav toime, kasutatakse ka peapöörituse ja reumavalude vastu. Alati ei peagi näidustus olema, et nurmenukuteed juua, joome seda talviti ka niisama sooja saamiseks või rüüpame mõne koogi kõrvale.
Leidsime Noarootsis Silma looduskaitsealal ökoloogiliselt puhta asukoha, kust neid talveks varuda. Väga põnev ja jõukohane töö ka meie 3- aastasele lapsele.

Nurmenukuõied tuleb tee jaoks korjata ilma varteta. Kuivatamiseks asetada küpsetuspaberile mitte otsese päikesevalguse kätte ning käia neid aeg-ajalt segamas, kuni on täiesti kuivad. Säilitada vaid paberkottides.

laupäev, 9. mai 2009

Klassikaline Bruschetta

Soojade kevadilmadega kipub isu vahel kaduma. Siiski, kui terve esimene pool päevast on õues veedetud, läheb kõht ikka tühjaks ning vaja oleks midagi lihtsat, kerget ja maitsvat. Bruschetta vastab väga hästi sellisele kirjeldusele. 

Vaja läheb:
4 jämedat viilu ciabattat
2 lihatomatit
1 küüs küüslauku
pool peotäit värsket basiilikut
tumedat palsamiäädikat
külmpressitud oliiviõli
musta värskelt purustatud pipart
oreganot

Mina tegin nii: lõikasin ciabattast neli ca 1-1,5 cm paksust viilu ja pistsin rösterisse. Hakkisin tomati (jätsin suhteliselt suured tükid) ja basiiliku, panin kaussi, lisasin tilk palsamiäädikat ja purustasin veskist ohtralt pipart. Küüslauguküüne lõikasin pooleks ning hõõrusin sellega rösterist tulnud ciabattaviile, röstituna on leib kare ning küüslaugumahl imendub hästi selle sisse. Ciabattale niristasin peale külmpressitud oliiviõli ning sellele omakorda tõstsin kausis valmissegatud tomati-basiilikusegu. Kõige peale puistasin veidi oreganot ning veelkord pipart ja mõned tilgad oliiviõli. Nii lihtne see ongi - ja sobib suurepäraselt kokku sooja ilmaga. Ciabattast soovitan valida tumedama variandi, kus on lisaks nisujahule ka odrajahu sees, nisuciabatta on minu arust liiga tavalise saia maitsega.

Koogikesed Prantsusmaalt - Cannelé

Prantsuse köögist tuntud cannelé koogikesed on mind kummitanud päris pikka aega. Avastasin enda jaoks sellised koogikesed millalgi eelmise aasta lõpus. Kohe tundusid need hästi põnevad. Siis aga lugesin välja, et nende vorme üldse Eestis ei müüdagi... Kuni leidsin Juci toidublogist vihje, et need on lõpuks Eestis müügile saabunud Kiika Kööki poodi vanalinnas. Lugesin Nami-Nami foorumist detailset kirjeldust mitme inimese poolt, mis kogemused neil canneléde küpsetamisega on - see on nagu omaette teadus, canneléd on päris pirtsakad koogid ning nii taina, vormi kui ahjutemperatuuriga tuleb teha kindlad protseduurid. Arvan, et ma mõlgutasin veel canneléde asjus mõtteid ligi kuu aega, põrkasin nendega ikka ja jälle kellegi toidublogi lugedes kokku ning lõpuks otsustasin selle vormi endale ikka endale koju osta ja nende tegemine ise järgi proovida. Nende kuju on ka nii eriline!

Vaja läheb:
5 dl piima
25 g võid
125 g nisujahu
225 g suhkrut
2 muna
2 munakollast
2 tl vaniljesuhkrut või pool vaniljekauna
2 sl Amarettot või rummi

1. päev:
Retsept on väga lihtsate koostisainetega, tundub uskumatu, et sellest võiks midagi väga head välja tulla. Ajasin piima keema ning lisasin või. Kloppisin kokku munad, suhkru ja jahu. Seejärel lisasin piima peene joana muna-suhkru-jahusegu hulka ning segasin pidevalt vispliga. Viimasena lisasin Amaretto ja vaniljesuhkru. Originaalretseptis käib küll sees vaniljekaun, mida tuleb piimas leotada, aga kuna mul seda kodus polnud, panin vaniljesuhkrut. Samuti käib canneléde sees tegelikult rumm, aga ma lihtsalt kogemata panin sinna sisse Amarettot... Välja tuli väga vedel tainas, aina uskumatuna tundus, kuidas sellest midagi nii erilist küpsetada saab. Sellega oli põnevus haripunkti kruvitud ning jätkulood canneléde küpsetamisest tulevad alles järgmisest päevast, kuna tainas peab külmakapis seisma vähemalt 24 h.

2. päev:
Ööpäev möödas, võtan külmikust cannelé taina ja vormi (lugesin, et mõni peab oluliseks panna külm tainas külma vormi). Vormid tuleb täita 3/4 ulatuses, kuna küpsedes tainas kerkib; täis vomidest voolaks tainast lihtsalt välja. Küpsetamistemperatuure on pakutud ka palju erinevaid. Proovisin esiteks sellist varianti, et esimesed 15 minutit küpsetasin 220 kraadi juures ning siis alandasin temperatuuri 185 kraadi peale, kasutasin ahjul pöördõhu funktsiooni. Koogikesed kerkisid ja olid pealt ümmargused, mõtlesin, kas need ka tagasi vajuvad, sest nad peaksid ju seisma nö ülemise poole peal... 5 minutit enne 1 tunni täitumist võtsin välja, kuna tundusid juba liiga pruunid olevat, soovitav on muidu 1 h küpsetada. Uurisin, kas saab neid kohe koogivormist kätte; sai väga hästi sellest silikoonvormist. Natke liiga kumerad jäid siiski pealt ning keeruline oli neid seisma panna, külgedelt ning teisest otsast nägid aga väga ilusad välja. See, kas neid süüakse soojalt või külmalt on samuti vaieldav. Proovisin kohe soojalt ühe ampsu - esimene maitse meenutas natuke vahvlit, seda tekitas see pealmine karamelline koorik, seest oli nätske, nagu peab, sisemine pool meenutas veidi pannkooki või kohupiimamuffinit. Mingit märki seesolevast vanillist ega alkoholist nagu ei tundnud. Tundub, et cannelédega mässamine oli minu jaoks suurem põnevus kui lõpuks maitseelamus, mis ma nendest sain; ootasin midagi enamat, aga äkki siiski oli viga kahe komponendi väheses muutmises. Järgmisel korral kasutan kindlasti päris vaniljekauna ning rummi. Maitsesin hiljem neid ka külmalt; vist ikka maitsesid soojad paremini. Tainast jäi veel järgi suur ports. Tänaseks aga panin küpsetustöökoja kinni. Olin lugenud, et tainas kõlbab kasutamiseks kuni 72 h pärast valmistamist ja läheb seistes aina paremaks. Otsustasin järgmisel päeval teha uue katse. Lisasin allesolevale tainale veel 2 spl Amarettot, et alkoholi maitse paremini esile tuleks ja tõstsin tagasi külmkappi.

3.päev:
45 tundi taina tegemisest hiljem... Täna läks tainas toasooja vormi ning proovisin küpsetada 200 kraadi juures tund aega nagu enamikes seletustes kirjas. Siiski võtsin canneléd ahjust välja 50 minuti pärast - olid juba parajalt pruunid. Neid muide süüakse erineva küpsetusastmega, heledatest väga tumedateni välja, ma eeldan, et siis peab koogikese sisemise poole struktuur ka erinev olema. Kummutasin ahjust tulles kohe vormi teistpidi ning kõik canneléd lupsasid ilma probleemideta välja. Täna enam vormi ei määrinud võiga, eile aga küll, kuna kasutusel oli see esimest korda. Veel oli veidi tainast järel - sellest tuli välja 6 canneléd - kokku siis retseptis olevast kogusest 22 koogikest. Nüüd panin taina otse ahjust tulnud kuuma vormi ning küpsetasin 185 kraadi juures, kuna kõrgematel temperatuuridel kippusid need liiga tumedaks minema. Vaid viimasel korral ei kerkinud peale ümarat mütsikest ning koogikesed seisid ahjust välja tulles ideaalselt püsti. Maitse osas aga muudatusi ei täheldanud, kuigi tainas oli kauem seisnud ning saanud lisakoguse alkoholi. Sai selgeks, et minu ahjuga on neid parim küpsetada 185 kraadi juures 1 h. Aga põnev ettevõtmine oli, ei kahetse :)

Pasta Bolognese

Ma olen pastasõltlane; nojah, tegelikult ega mulle see paljas pasta maitse kohe sugugi - pasta teevad eriliseks ikka kastmed, millega seda süüakse. Niisiis - täna valmib järgmine pastaroog. Mul kasvab hetkel kodus pott basiilikut, mis ilutseb kööginurgas, täna võiks sealt küljest veidi lehti näpistada :) Kuna mul on ka tomateid ja hakkliha, siis tuleb sellest välja just üks mõnus Bolognese.

Vaja läheb:
250 g täisterapennet
250 grammi väherasvast hakkliha
3 suurt lihatomatit
3 spl tomatipastat
2 spl oliiviõli
1 suur sibul
2 küüslauguküünt
ca 200 ml vett
suur peotäis värsket basiilikut
soola
musta pipart
1/3 muskaatpähklit
parmesani
rukolat

Pasta Bolognese valmib suhteliselt kiiresti. Oluline on jälle Bolognese kaste ning penne samaaegselt valmis saada. Võibki alustada pastale vee keema panemise ning sibulate hakkimisega üheaegselt. Kuumale pannile läheb oliiviõli ning hakkliha. Mina kasutan enamus hakklihatoitudes Rakvere delikatess-seahakkliha, kus on sees kõigest 5-7% rasva. Paki peal on ka kirjas, et tehtud vaid Eesti sigadest - see võib küll olla vaid üks turunduslik nipp toodet ostma meelitada, kuna Eesti siga ei tähenda ju automaatselt "puhast siga", kes oleks kasvatatud ilma igasuguste hormoonideta. Aga kuna Eesti kaubandusvõrgus puudub mahe-sealiha, siis tuleb sellega leppida. Ega mulle see gassikeskkonda pakendamine ka hirmsasti meeldi, kuid lahtist hakkliha müüakse liiga rasvast, halvimal juhul on sisse segatud sojajahu ning säilitus-, lõhna- ja maitseaineid.

Nii, tagasi tänase toidu juurde - pruunistan pannil kergelt hakkliha, sibula ja küüslaugu, maitsestan soola ja pipraga, lisan hakitud tomati ja tomatipasta. Lasen veidi haududa; kuna aga haududes aurustub vedelik, siis lisan vett juurde. Mõne minuti pärast lisan uhmris purustatud muskaatpählki ja hakitud basiiliku; lasen veel veidi haududa, kuni pasta on keenud al dente. Nõrutan pasta, panen kaussi ning tõstan pannilt peale Bolognese kastme. Puistan peale parmesani ning mütsiks tõstan metsikut ruccolat. Minule maitseb see toit rohke kastmega, panen vist pennet ja kastet sama koguse ning paremsani lisan ka süües veel mitu korda juurde :)